EVE PÄRNASTE
Leian end sageli mõtlemast, kui iseenesestmõistetavalt võtavad paljud inimesed tänapäeval igapäevaselt saadaolevaid õigusi ja võimalusi. See oli ju kõigest 20 aastat tagasi, kui meist vaid 80 kilomeetri kaugusel asuva Helsingi külastamine oli väheste valitute privileeg, enamikule kättesaamatu unistus. See oli vaid kaks kümnendit tagasi, kui meil puudus õigus otsustada, millesse me usume, millist maailmavaadet toetame, kes meie huve esindab. Need võimalused ei tekkinud meile iseenesest, pidime nende nimel väljendama hoiakuid ja tegema tegusid, mis olid Nõukogude süsteemis mõeldamatud.
