Saada vihje
Aususest ja julgusest (0)
Kaia Kaldvee, Jõhvi volikogu liige, fraktsioon Jõhvi eest 

Olles  mõnda aega olnud Jõhvi poliitikas ja nähes  seda, mis siin toimub, olen hakanud seda sügavuti  analüüsima.

Toimuvat saab nimetada üheselt: hirmu- ja valedega valitsemine.

Umbes 10 aastat tagasi sattusin lugema raamatut “Mina olen mina! Ma olen vaba! Robotite teejuht vabaduse juurde”, kus autor David Icke kirjutab, kui õõnsad ja naeruväärsed on inimkonda hukutavad hirmud, süütunne, vimm ja piirangud, ning pakub võtit vaimse ja emotsionaalse vabanemise jaoks. See oli raamat, mis julgustas mind seisma iseenda ja oma lähedaste eest, astuma vastu hirmutamisele ning olema oma väljaütlemistes aus ja otsekohene.

See on raamat, mida soovitan kõikidel inimestel lugeda, eriti aga praegustel volikoguliikmetel ja valla asutuste töötajatel. See on raamat, mis on täis õõvastavat informatsiooni, kuid avab inimeste silmad maailmas toimuva salakavala valetamise, julmuse, hirmutamise ja manipuleerimise ees. See on raamat, mis annab julguse hakata vastu rumalusele ning hirmutamisele, annab julguse olla aus ja rääkida asjadest asjade õigete nimedega.Paljud on kinni jäänud oskuslikult punutud ämblikuvõrku, kust on peaaegu võimatu välja rabelda. Selleks on lihtsalt julgust vaja, mida aga üldjuhul enamikul napib.

Paljud volikogu liikmed on kinni jäänud oskuslikult punutud ämblikuvõrku, kust on peaaegu võimatu välja rabelda. Selleks on lihtsalt julgust vaja, mida aga üldjuhul enamikul napib.

10 aastat tagasi seda raamatut lugedes rõõmustasin, et Eesti on väike ja turvaline riik, et Jõhvi on väike ja turvaline koht, kus raamatus kirjeldatut toimuda ei saa, kuid tundub, et kõik on ajas liigagi muutuv.

Footer reklaam
Test post injection

Kahjuks saan praegu tõdeda seda, et Jõhvi vald on oma valitsemisega jõudnud selleni, millele viitas autor oma eespool nimetatud teoses. (Sellist valitsemisstiili viljeldakse juba mõnda aega mitmeski Ida-Virumaa suuremas linnas.) Vallavalitsuse ja ka allasutuste paljusid töötajaid hoitakse hirmu all, rõhutades oma käitumisega enda piiramatut võimu, vabanemaks “mittesobivatest või allumatutest” töötajatest, kasutades põhilise töövahendina psüühilist survestamist.

Sama tunnetan ma ka volikogus, kus mitmedki praegused koalitsiooniliikmed tõstavad kätt vastu tahtmist (südametunnistust), ning võin ainult aimata, miks see nii on. Kas kardetakse kaotada oma praegust positsiooni koos rahaliste hüvedega, kas on varasemad või praegused “luukered kapis”, kas on mingid muud isiklikud huvid, mis nõuavad oma südametunnistuse vastu hääletamist, sest kellelgi tagatubades on vajalikku infot, millega hirmutada?

Paljud on kinni jäänud oskuslikult punutud ämblikuvõrku, kust on peaaegu võimatu välja rabelda. Selleks on lihtsalt julgust vaja, mida aga üldjuhul enamikul napib. Mugavam on ju vooluga kaasa ujuda ja teha halva mängu juures head nägu.

Elamiseks vajame me kõik raha. Raha on edasiviiv jõud: rahaga valitsetakse, raha pärast peetakse sõdu, raha pärast on paljud valmis maha müüma kas või oma lihase ema, rääkimata siis mingist “tühisest” omavalitsusest nagu Jõhvi, mis liigub praegu suurel kiirusel hävingu poole. Mida kauem lastakse sellel kaosel kesta, seda keerulisem saab olema seda vankrit rajale pöörata.

Praegu töötab Jõhvi valitsus kiirustades (seadust rikkudes), inimesi vabastatakse ametitest, asendatakse ilma konkursita “sobivate isikutega” ja seda selleks, et saavutada kontroll kõigi ja kõige üle juba enne kevadisi riigikogu valimisi. Ja pea need kohalikud valimised ei tule…  8. oktoobril toimus õpetajate päeva pidulik tähistamine, 9. oktoobril eakatele suunatud pidulik üritus (mis siis, et ka 10. oktoobril toimus eakatele suunatud üritus), peatselt hakkab Jõhvi Teataja ilmuma kaks korda kuus (kusjuures hiljuti vabastati eelmine toimetaja ametist ja asendati praegusele võimule “sobiva isikuga”) ja kõik ikka selle nimel, et saaks seal ennast reklaamida ja oma saba upitada. Piisavalt ülbe käitumine, kus valijatele tullakse kosja tema enda raha eest.

Poliitikas olles olen endale avastanud selle, et poliitikutelt justkui oodatakse poliitiliselt korrektset valetamist.

Poliitikas olles olen endale avastanud selle, et poliitikutelt justkui oodatakse poliitiliselt korrektset valetamist. Minule on see võõras ja seetõttu ma seda ka teinud ei ole, kuigi koalitsioonis olles sain koalitsioonipartnerilt pahandada selle eest, et julgesin ajakirjanduses avalikult väljendada näiteks oma pahameelt selle üle, et SA Jõhvi Hooldekeskuse kompetentne juht vahetati välja ebapädeva vastu (selle otsusega on sihtasutuse nõukogu praeguse seisuga tekitanud sihtasutusele ca 24 000 euro suuruse kahju).

Austan inimesi, kes räägivad asjadest nii, nagu need on, mitte nii, nagu tahetakse, et paistab. Eesti poliitikute põhiline viga ongi see, et ei räägita oma valijatele tõtt ja seetõttu on ka poliitikute usalduskrediit nullilähedane.

Jõhvi volikogus väärivad esile tõstmist kaks poliitikut: Niina Neglason ja Aivar Surva, kes räägivad tõesti tõtt ja vastavad ajakirjanike pärimistele just nii, nagu asjad on ja kuidas need tegelikult tagatubades käivad (tagatoad on piisavalt räpased), kuigi see ärritab volikogus väga paljusid.

Neil mõlemal on  julgust olla aus ja rääkida asjadest asjade õigete nimedega. Ainult julgusega on võimalik astuda vastu rumalusele ning hirmutamisele, olles nii vaimselt ja emotsionaalselt vaba.

Soovin, et ühel päeval saame öelda, et kõik 21 Jõhvi volikogu liiget töötavad volikogus ausalt, omakasupüüdmatult, hirmuvabalt ja missioonitundega.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.