Saada vihje
Auvere jaam sündis pingeliste vaidluste käigus (0)
Auvere soojuselektrijaam.
PEETER LILLEVÄLI 

Raine Pajo, Ivo Mõik ja Tõnu Aas kuuluvad nende paarikümne inimese hulka, kes võisid kolmapäeva õhtul oma kodu seinale riputada Eduard Viiralti graafilise lehe “Lamav tiiger”. Nii nagu see üks Eesti kunsti tuntumaid “modelle” pakatab tüünest rahulolust, võivad ka need mehed olla uhked selle üle, et andsid kaaluka panuse Eesti selle sajandi ühe tähtsama ehitise − Auvere elektrijaama valmimisse, ja tänutäheks selle eest kinkiski Eesti Energia neile Viiralti teose. 

 

Eesti Energia juhatuse kõige staažikam liige Raine Pajo peab enda jaoks Auvere jaama rajamisel kõige keerukamaks perioodiks poolt aastat, mis eelnes sellele, kui 2011. aasta jaanuaris sai sõlmitud jaama ehitusleping, mida põhjalikke lisasid arvestamata oli  ligikaudu 100 lehekülge. Lepingu teiseks pooleks oli Prantsuse korporatsioon Alstom, mis juba ehituse käigus läks veelgi hiiglaslikuma ja globaalsema firma General Electric tiiva alla.

Lepingu läbirääkimised kestsid üle poole aasta

“Lepinguid tehakse ikka nii-öelda vihmasteks, mitte päikeselisteks päevadeks. Selliste suurte ja kallite projektide puhul tuleb paratamatult igasuguseid asju ette. Meil tuli saada selline leping, et võiksime tunda enda rahulikult igas olukorras,” tõdes Pajo.

Pool aastat kestnud lepingu läbirääkimised tähendasid Pajo sõnul paragrahvi haaval kogu lepingu läbikäimist. “Vahepeal jäi töö seisma. Läksime laiali teadmisega,  et seda lepingut ei sünnigi. Kuna aga mõlemal poolel oli motivatsioon kokkuleppeni jõuda, siis tuldi varsti jälle laua taha ja pingeline töö läks edasi.” Mille üle vaieldi? “Eks ikka vastutuse ja trahvide üle, kelle kaela ja mis tingimustel jäävad riskid,” meenutas ta.

Nagu sündmuste edasine kulg näitas, saavutasid Pajo ja Eesti Energia läbirääkimiste meeskonda juhtinud Rain Veinjärv hea tulemuse. Maailma mastaapide mõttes elevant ehk General Electric maksis hiirele ehk Eesti Energiale jaama valmimisega tekkinud viivituste eest üle 100 miljoni euro trahve.

Pajo peab heaks tulemuseks ka seda, et tavaliselt tuleb ehituses igasuguseid lisatöid juurde. Auvere elektrijaama ehitusel eriti ei tulnud. Tänu selle ei kulunud ära ettenägematuteks töödeks planeeritud raha, mille tulemusel kujunes elektrijaama lõplikuks hinnaks 610 miljonit eurot 638 miljoni euro asemel.

Auvere soojuselektrijaam

* Jaama ehitus algas 2011. aasta oktoobris, esimene elekter tuli 2. mail 2015. aastal.

* Jaam saab kütusena kasutada peale põlevkivi ka biomassi, turvast ja gaasi. Põlevkivikulu on ligikaudu 280 tonni tunnis.

* Elektrijaama võimsus on 300 megavatti, tegu on maailma suurima põlevkivi kasutava elektrijaamaga.

* Keevkihttehnoloogial toimiv jaam on tolmpõletustehnoloogial töötavate elektrijaamadega võrreldes keskkonnasäästlikum ja ligi kolmandiku võrra efektiivsem.

* Elektrijaama planeeritud maksimaalne aastane netotoodang on ca 2200 gigavatt-tundi, mis on ligi neljandik Eesti elektritarbimisest.

* Auvere elektrijaama projekteeris ja ehitas rahvusvaheline kontsern General Electric, kes ostis ära ehitust alustanud Prantsusmaa kontserni Alstomi.

* Põlevkivi ja biokütuse etteande süsteemi ning tuhaärastussüsteemi, mis rajati ühiselt Auvere elektrijaamale ja Enefit280 õlitehasele, ehitas Eesti Energia Jõhvis paiknev tütarfirma Enefit Solutions.

* Auvere elektrijaama rajamine läks maksma 610 miljonit eurot.

* Jaamas hakkab tööle ligemale 50 inimest.

Eriti huvitavaks läks siis, kui hakkasid tulema seadmed

Maaülikoolis mehhaniseerimist õppinud ja muu hulgas palju aastaid tagasi ka Kohtla-Nõmme vallavanema ametit pidanud Ivo Mõik sattus energeetikasse enda sõnul otse tänavalt. Kui ta Eesti Energia kui tellijapoolse ehitusplatsi projektijuhi ametisse asus, laius praeguse 300megavatise elektrijaama kohal veel võsa. Sel kolmapäeval oli just tema see, kes tegi äsjaavatud elektrijaamas ekskursiooni peaminister Jüri Ratasele.

Mõik tõdes, et ehituse alguses polnud midagi eriti põnevat. “Tehakse maa sisse aukusid, vundamente, valatakse betooni. Huvitavaks läks siis, kui hoone oli valmis ja hakkasid kohale tulema esimesed seadmed. Siis hakkas järk-järgult kokku tulema see pilt, kuidas see kõik hakkab välja nägema ja omavahel klappima,” rääkis ta.

Üks murranguline sündmus elektrijaama rajamisel oli Mõigu sõnul 160 tonni kaaluva 19 meetri pikkuse ja neljameetrise läbimõõduga aurutrumli saabumine ja paika tõstmine. “Järgmine põnev hetk oli, kui 2014. aasta lõpus tehti esimene tuli. “Tagasilööke ja ootamatusi tuli ikka, aga sellest kõigest sai üle. Selleks olid spetsialistid, kes mõtlesid lahendusi välja. Kui siin jäi mõistusest puudu, toodi Prantsusmaalt ja mujalt inimesi juurde. Isegi Lõuna-Aafrika Vabariigist käis üks spetsialist kohal,” rääkis Mõik.

Auvere jaama ehitusel tegid tööd spetsialistid 17 riigist. Tippajal oli ehitusplatsil korraga ametis 1500 inimest.

Järgmine tähtis etapp oli, kui esimest korda suunati aur turbiini ehk − nagu ütleb Mõik − masin tõmmati käima.  Järgnes testide kaskaad, et teha kindlaks, kas süsteemid toimivad  eri koormustel.

2015. aasta 2. mai õhtupoolikul  ühendati Auvere jaam esimest korda elektrivõrku. “Kui see toimis, sai hakata püüdma maksimaalset võimsust. Kui see oli ükskord olemas ja jäi stabiilselt püsima, oli lõpuks kergendustunne käes, et nüüd see asi töötab, nii nagu peab,” rääkis Mõik, kelle kaks järgnevat aastat on seotud ehituse garantiikohustuste täitmise jälgmisega.

Igal põlevkivil on oma riukad

Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter nimetas Auvere jaama keeruliseks tehnoloogiliseks ökosüsteemiks, kus iga element ja tükike peab töötama täpselt oma kohal, olema laitmatult töökorras ja täitma oma ülesannet. Ta kordas ka suurema osa ehitusperioodi jooksul Narva elektrijaamu juhtinud Tõnu Aasa võrdlust, et kui populaarsel joogil Mojitol on üks ja seesama retsept sõltumata sellest, kas see segatakse kokku Saaremaal või Kaplinnas,  siis Auvere jaamale on võimalik eri kütustest − põlevkivist, biomassist, turvasest ja gaasist − koostada väga palju retsepte. See muudabki selle jaama unikaalseks.

Praegu pensionil olev Tõnu Aas meenutas, et ettevõtmise alguses oli päris palju peavalu projekti tehnilise kooskõlastamisega. “Ehitajal olid aluseks söejaamad, mille põhjal nad tegid oma kalkulatsioonid ja joonised. Meil olid abiks Tallinna tehnikaülikooli inimesed. Mõnede detailide puhul tekkis päris palju lahkarvamusi. Aga meie soovitud muudatused said siis sisse viidud. Tagantjärele näeme, et need olid õiged,” ütleb Aas, lisades, et kuigi Eestis ei olda veel suutelised suurt elektrijaama ise tervikuna otsast lõpuni projekteerima,  on siin sellised teadmised põlevkivist ja selle erisustest, mida teistel pole.

Aas tunnistab, et kõige suurem tagasilöök tekkis siis, kui selgus, et jaama täisvõimsusega tööle panekul ületavad tolmuheitmed kehtestatud norme. “See oli kõige suurem pauk. Oli närvesööv periood, kus käis pingeline variantide otsimine, kuidas edasi minna.  Olime lähedal sellele, et paneme jaama poolteiseks aastaks seisma, kuni kottfiltrit ehitatakse. Lõpuks saavutasime sellise kompromissi, kus jaam jäi tööle niisuguse madalama režiimiga, kus heitmed jäi normi piiresse,” rääkis Aas.

Tema sõnul on nüüd Auvere jaama näol olemas kogemus, kuidas põlevkivil töötavat nii suure võimsusega jaama rajada. “Päris kopeerida seda lahendust ei saa, sest põlekivi on maailma eri paigus erisugune, igal pool on mingi riugas sees. Aga paljusid siin rakendatud lahendusi saab kindlasti kasutada,” leidis Aas.

Põlevkivielektrijaama ehitus käib praegu Jordaanias, kus põlevkivi kütteväärtus on Eesti omast tunduvalt madalam, aga parema maavara puudumisel on sealgi sellise jaama püstitamine oodatud.

Eesti põlevkivitööstuse peatänaval Auveres peaks järgmine “pilvelõhkuja” hakkama kerkima aasta-paari pärast. See peaks olema Enefit280 teine õlitehas.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.