Saada vihje
Boamadu sepistab bändilaagris plaati LISATUD LUGUDE VIDEOD (0)
PROOV PAADIKUURIS: Keith Mutvei (soolokitarr, taustavokaal), Veli Rooger (trummid), Peeter Priks (vokaal, kitarr) ja Roger Erikson (basskitarr, taustavokaal). MATTI KÄMÄRÄ 

Kui Boamadu oleks inimene, saanuks ta tänavu gümnaasiumi küpsustunnistuse. Küpsust on 2000. aastal Toila koolibändina alustanud Boamaol kõvasti, aga sealjuures pole hüljatud algupärast punk-sport-roki stiili. Bändi praegusesse koosseisu kuuluvad Peeter Priks, Veli Rooger, Keith Mutvei ja ainsa asutajaliikmena Roger Erikson. Ajame juttu Veli elukaaslase vanemate maakodus Rannapungerjal, kus sel nädalal peatutakse bändilaagris.

Tilluke Rannapungerja küla pakub esmaspäeval uskumatuid muusikalisi kontraste. Tulen just Hanna-Liina Võsa muusikalilaagri lõppkontserdilt, kus kõlasid rõõmsad ja helged meloodiad. Siinses vanas paadikuuris tervitas meid muusika hoopis teisest ooperist. Aga see on vist täpselt selline, nagu Boamadu on algusest peale viljelnud?

Roger: Oleme tänini jätkanud sama liini, millega me 18 aastat tagasi alustasime. Ainus vahe on selles, et oleme nüüd rohkem omaloomingule rõhku pannud.

Algul olid ülekaalus laenulood?

Roger: Jah, niimoodi alustavad kõik bändid. Kui on neli-viis poissi, kellel on samasugune muusikamaitse, siis nad tahavad sama bändi lugusid järele teha võimalikult samamoodi.

Milliseid bände Boamadu tollal fännas?

Roger: Eks neid on palju olnud: Metallica, Guns N’ Roses…

16. juulil Guns N’ Roses’i Tallinna kontserdile ikka sätite?

Roger: Muidugi!

Keith teeb lahti tagi hõlmad ja näitab, et kannab isegi bändilaagris kuulsa Ameerika rokkbändi särki.

Kas tookord eestistasite tuntud bändide lugusid või laulsite nagu originaalis?

Roger. Nii ja naa. Sai ka pulli tehtud ja pandud lastelaulu sõnad juurde.

VAATA VIDEOST: Boamadu “Naerusuine tüdruk”

Kas proove tegite koolis?

Roger: Täpselt ei mäleta. Vist alustasime kooliruumides, aga meil oli selline privileeg, et saime harjutada Toila kultuurimajas. Seal oli vajalik tehnika olemas. Kuna toonane trummar Margus ja mina olime Ida-Virumaa tolleaegse kultusbändi Muidugi liikmete järeltulijad, siis oli lihtne sinna sisse saada. Kultuurimaja juhataja usaldas meid tänu sellele rohkem.

Algusaegadel oli selles mõttes lihtne, et kõik bändiliikmed õppisid Toila koolis ja elasid ühes kandis. Praegune koosseis on üle Eesti laiali.

Roger: Mina olen nüüd Tallinna inimene.

Keith: Mina ka.

Veli: Mina elan siinkandis.

Peeter: Mina olen siitkandi ja ka Viljandi inimene [Peeter õpib Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias muusikaõpetajaks − toim.].

Ka Keith, Veli ja Peeter on koolibändi taustaga, aga nemad on seda teinud Jõhvi koolis. 

Mis ajast Boamao praegune koosseis tegutseb?

Keith: Oleme tegelikult kõik eri bändidest alguse saanud. Enne kui mina ja Veli Boamaoga liitusime, olime sellises kentsaka nimega bändis nagu Banaanikoolutaja. Eks see nime väljamõtlemine on bändi tegemise juures kõige raskem [naerab]. Esimene kõige totram asi, mis pähe tuleb, tavaliselt nimeks saab.

Lugesin, et Boamadu sai oma nime tol ajal menuka tüdrukute bändi Anaconda eeskujul, nii et tähestikust valiti järgmine täht. Aga jutt jäi pooleli Banaanikoolutaja juures.

Keith: 2009. aastal oli meil viimane esinemine Oru pargi promenaadil. Lava taga leppisime kokku, et enam ei esine.

Roger: Mängisime Boamaoga ka sellel promenaadil ja trummar ütles, et see on tema viimane live.

Keith: Nii et Veli pidi kindlasti Boamaosse saama. Aga mina käisin tollal Boamao bassimehe naise õega ja kuna meil olid tihti kokkusaamised, siis pugesin talle külje alla, et äkki on teist kitarristi vaja… Lõpuks ma sinna proovi sain. See oli vist kohe esimene lugu, kui tõmbasime koos akordid ja vaatasime üksteisele otsa, et okei, see on päris äge.

VAATA VIDEOST: Boamadu “Mis teeb see päkapikk”

Bändilaagris olete koos üle poole nädala. Kui tihti on muul ajal võimalik proovi teha?

Veli: Keskeltläbi tuleb kokku üks proov kuu või poolteise peale.

Keith: Meil on kokkusaamisteks kolmnurk Tallinn − Viljandi − Ida-Virumaa.

Kuuldavasti pühendute bändilaagris lugudele, millest peaks lähiajal sündima plaat.

Roger: Oleme lugude mahu mõttes peaaegu poolel teel.

Veli: Bändilaagris tahaks vähemalt kaks-kolm uut lugu saada ja muusikavideo filmida.

Kas olete sarnaselt filmitegijatega aru saanud, et Ida-Virumaa on parim võtteplats Eestis?

Veli: Siin on kohti, kuhu minna filmima, küll ja küll.

Roger: Ajaline surve on taga ja peame väga täpselt oma bändilaagrit planeerima, et ei raiskaks ühtegi tundi. Algul mõtlesime teha võtteid huvitavamates kohtades üle Eesti või vähemalt kolmnurga Tallinn − Viljandi − Ida-Virumaa piires, aga ajanappuse tõttu proovime Ida-Virumaal võimalikult produktiivsed olla.

Video teeme loole “Hüljatud”. Selle autor on üks Boamao asutajaliige Margus, aga see oli hoopis kantri võtmes kirjutatud ja natukene uimane lugu. Kui Veli väga oskuslikult sobitas ühele kodus väljamõeldud rokikäigule need sõnad peale, siis tuli sellest päris hoogne rokilugu. Andsime ka autorile kuulata ja tema aktsepteeris, et eks see vana lugu oligi liiga uimane…

Peeter: Ja uus lugu on selline, et seal ei ole hingamispausi mitte kellelgi. Täielik punk-sport-rokk.

Nii, nagu Boamadu end välja reklaamib? 

Roger: Jah, punk-sport-rokk on meie enda välja mõeldud žanr.

Kui muusikavideo juurde tagasi tulla, siis kas sellele tasub üldse auru panna?

Keith: Just hiljuti lasime ühe video välja. Uuele singlile “Naerusuine tüdruk”.

Roger: Rahva hulgas on üks paremaid muusika levitamise viise Youtube ja seal on video boonuseks. Kui video vaatajat köidab, siis ta on kuni lõpuni selle loo juures. Nii et on võimalik teha lihtne lahendus, panna bändipilt taha ja sõnad jooksma, aga proovime nüüd midagi vähe teistmoodi. Oleme aru saanud, et lihtsalt singli avalikustamine ei ole see, mis võidaks kõigi südamed.

Üle pika aja välja tulnud värskel singlil “Naerusuine tüdruk” on üks lugu, kus on ka naisterahva käsi mängus − sõnade ja viisi autor on Veli elukaaslane Rita Marits. See on vist pigem erand?

Roger: Me suudame ka ise genereerida lugusid, Peeter on selles viimasel ajal väga osav olnud. Muusikaalge on tavaliselt koos sõnadega olemas ja siis paneme koos lõpp-pildi kokku. Aga kui on hea lüürika, siis me ei ütle abist ära. Eriti kui see tuleb nii-öelda perekonnast.

Peeter, kas sinu õpingutest Viljandi kultuuriakadeemias on ka bändile mingit kasu?

Peeter: Vägagi. Kultuuriakadeemia avab uksi muusikamaailma ja tekitab juurde tutvusi. Ja loomulikult on see väga hea koht, kus proovi teha. Saame kasutada ka sealset stuudiot.

Roger: Minu arust on tänu Peetri tulemisele bändi kogu meie kollektiiv pidanud hakkama õppima. Peame hoidma end kaasas, täiendama, harjutama. Professionaalne lähenemine on meid tegelikult kõiki edasi arendanud.

Ansambel Boanadu Rannapungerjal bändilaagris. MATTI KÄMÄRÄ 

Eelmisel nädalal pälvis tohutut meediatähelepanu teade roomajast, kes Tartumaal ühest talust plehku pani ja naabermaja küünist leiti. Millal on Boamadu nautinud kõige suuremat tähelepanu? 

Roger: Ma pakun, et siis, kui Boamadu oli 10aastane. Siis võis olla publikumenu kõige suurem. Kui me kusagil esinesime, oli alati täismaja. Aga kui me räägime protsessist, siis praegu me naudime oma asja tegemist kõige rohkem. Professionaalsem külg, hoopis teised suunad ja teine mõtlemine, teeme vanu lugusid ümber − kõik see on väga põnev protsess.

Ma ei tea, kas Ida-Virumaa on Boamaost väsinud või on Boamadu bändiliikmete poolest nii palju muutunud, aga viimastel aastatel ei ole me suurt menu enam täheldanud. See on ka üks põhjus, miks me vaatame natukene laiemat pilti ja proovime terves Eestis läbi lüüa. Ise tunneme, et oleme juba peaaegu valmis esinema suurtel lavadel ja konkureerima professionaalsel tasemel suurte nimedega. Vähemalt tehnilise külje pealt ma ei usu, et teistele alla jääme.

Meie suur miinus on praegu õige mänedžeri puudumine, kes suunaks õigesse kohta. Selleks, et uksed lahti saada, ei pea minema seda jalaga taguma, vaid tuleb leida õige inimene, kellel on võti.

Tundub, et olete pigem välilavade, mitte pubibänd?

Keith: Kindlasti. Oleme piisavalt valjud, et sees mitte mängida.

Aga pubis mängimisest ära ei ütle, kui kutsutakse? 

Roger: Ei saa öelda.

Keith: Kui plaat saab valmis, tahaks esineda rokipubides ja kui võimalik, siis soojendada mõnda suure nimega rokigruppi − siis on ka võimalik end näidata. Aga eelkõige soovime esineda välifestivalidel.

Roger: Meile sobivad sellised kohad, kuhu me oleme oodatud. Oleme kunagi käinud esinemas ka ühe härrasmehe 60 aasta juubelil. See tundus alguses väga utoopiline plaan, aga lõpuks kõik tantsisid. Aga pigem jah festivalid või mingisugused üritused, kuhu rokkmuusika sobib.

 

 

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.