Saada vihje
Eesti esienergeetik Raine Pajo: “Soomlased õpetasid mind tööd tegema.” (0)
Raine Pajo haldusalasse kuulub ka Jõhvis asuv tehnoloogiaettevõte Enefit Solutions, mille insenenerid  on töötanud välja hulganisti lahendusi tootmise täiustamiseks nii kaevandustes, õlitehastes kui kaevandustes.  MATTI KÄMÄRÄ 

Raine Pajo nimi hakkab uudistes silma harva. Põhjarannik oli esimene meediakanal, kellele ta rääkis pikemalt oma elust ja sellest, kuidas ta on ise töötanud end Virumaa tavalisest koolipoisist Eesti kõige võimsama riigiettevõtte Eesti Energia juhatusse.

 

Ta on püsinud Eesti Energia otsustajate ringis kauem kui ükski teine praegustest juhatuse liikmetest − üle kümne aasta. Ta on kõik need aastad olnud seal ka ainus, kes on erialalt energeetik.

Teda võib julgelt arvata ka Ida-Virumaa mõjukamate inimeste hulka. Alates eelmise aasta detsembrist kuuluvad tema haldusalasse peale elektrijaamade, õlitehaste, tehnoloogiettevõtte Enefit Solutions (kunagine Mäetehnika) ka põlevkivikaevandused. Teisisõnu, niivõrd suur majapidamine, mida polnud isegi omaaegsetel vägevatel põlevkivikuningatel Väino Viilupil ja Mati Jostovil.

Juured praeguse põlevkivitööstuse peatänava lähedal

Narvast paarkümmend kilomeetrit edelas asuvat Auvere küla võib nimetada Eesti tänapäevase põlevkivitööstuse peatänavaks. Sinna rajati ligemale pool sajandit tagasi tänini toimiv Eesti elektrijaam. Nüüd kerkis selle kõrvale moodne Auvere jaam. Samas seisavad rivis ka Enefiti õlitehased, millele eeldatavasti tuleb lähiaastatel veelgi lisa. Seal on ka mõned aastad tagasi rajatud hiigelsuur põlevkiviladu, kuhu jõuab põlevkivi nii Narva karjäärist kui Estonia kaevandusest.

Footer reklaam
Test post injection

Tähelepanuväärne, et Raine Pajo juured on sealsamas lähedal. Tema emapoolse vanaisa pere oli pärit läheduses asuvast Arumäe külast, mida tunti ka Põhjasõja-aegse mõisa Samokrasi nime all. Vanaisa ise sündis samuti sealt mitte kaugel mereäärses Utria külas. Emapoolne vanaema oli pärit Lüganuselt, isapoolne vanaema oli Oonurmest ja vanaisa Väike-Maarjast. Seega on Pajo väga sügavale ulatuvate Virumaa juurtega mees.

Ameerika avas kümnenda klassi poisi silmad

Rakvere keskkoolis oli Pajol õnne: ta sattus õppima inglise keele eriklassi, mille juurde loodi veel reaalharu. “Väga hea kombinatsioon!” tõdeb ta ise, tunnistades, et üheksandas klassis jõudis kohale ka teadmine, et õppida tuleb enda jaoks. Reaalharu tähendas muu hulgas seda, et lisaks koolitundidele tuli kirja teel lahendada ka Tartu ülikooli täppisteaduste kooli matemaatika- ja füüsikaülesandeid. Lisaks oli veel muusikakool, kus Pajo võlus helisid välja saksofonist.

  1. aastate alguses valiti Eestis kahesaja keskkooliõpilase seast konkursiga välja need kaks, kes pääsesid kuuks ajaks Ameerikasse Bostonisse Bentley kolledži suvekursusele.  “Käisin mitu nädalavahetust järjest Tallinnas mitmesuguseid teste tegemas. Iga korraga jäi konkurente vähemaks,” meenutab Pajo, kes lõpuks osutuski valituks.

“See käik Ameerikasse avas silmad! Minule oli nähtu täielik müstika! Me olime siin veel talongijärjekordadega harjunud. Äkki pandi aga kümnenda klassi lõpetanud poiss üksi lennukisse ja toimetati Ameerikasse. Ma polnud sel ajal veel Soomeski käinud! Aga sealses elus oli peaaegu kõik teistmoodi kui meil. Olin sattunud justkui mingisse filmi!”

Ameerikast saatis Pajo ka elu esimese e-kirja. See läks Tartu ülikooli, kus oli selleks ajaks juba internet olemas. Seal prinditi kiri välja ja saadeti tavapostiga edasi emale Rakveresse.

Vanaisa innustas energeetikat õppima

Nagu paljud teisedki tollased noored ihkas Pajo minna ärikorraldust õppima. “Aga ma ei saanud Tartu ülikooli sisse − konkurss oli tohutult kõva!”

Vanaisa, kes oli ise kogu elu töötanud raamatupidajana elektrivõrkudes, esmalt Jõhvis ja hiljem Rakveres, soovitas minna energeetikat õppima. “Kuulasin teda ja sain igasuguste probleemideta sisse. Matemaatikas kogusin 40 võimalikust 37 või 38 punkti. Oleksin ilmselt ka kolme punktiga sisse saanud, sest kes siis 1994. aastal energeetikat õppida tahtis. Mingid igavad vanad postid ja traadid ning õudsed elektrijaamad kusagil Narvas! Mõtlesin ise ka, et õpin esimese aasta ära ja siis lähen ärikorraldusse üle.”

Ta ei teinud seda, olgugi et nii esimene kui teine aasta kujunesid põrgulikult raskeks. “Ehkki olin matemaatikas keskkoolis tugev olnud, oli tegu, et hakkama saada. Ühiselamus nägin, et teisi erialasid õppinud sõpradel oli elu palju kergem ja vaba aega rohkem käes, sel ajal kui mina joonestasin kujutavat geomeetriat või lahendasin lineaaralgebra ülesandeid. Istusin sageli poole ööni raamatukogus ja ikkagi ei olnud hinded suuremad asjad,” meenutas ta.

Samal ajal muutus ka isiklik elu keeruliseks. “Jäin 18aastaselt emata ja mul oli lisaks veel kaks nooremat venda. Mõtlesin, et pean pingutama. Ei lähe nii, et kui on raske, hüppad kohe kergema ala peale üle,” rääkis ta.

  1. aastast sai temast ka Eesti Energia stipendiaat. Energeetikast vaimustumine sündis pärast teist kursust praktika ajal Rakvere elektrivõrkudes. “Sattusin releeautomaatika gruppi. See on kompetentsi seisukohast kogu energiasüsteemi tipp. Mul oli ka jube hea õpetaja − Jaak Kongi. Ta tegi mulle keerulised asjad niivõrd hästi selgeks ja andis nii palju motivatsiooni, et mul tekkiski suur huvi energeetika vastu.”

Nüüd püüab ta ise sama joont hoida: “Keerulisi asju tuleb seletada nii, et ka 5.a klassi õpilane saaks aru. Ei ole asja, mida ei saaks arusaadavaks seletada,” on ta veendunud.

Kõrvalepõige soojuspumpade müüjaks 

Kolmandal kursusel märkas Pajo ühika seinal firma Ecomatic töökuulutust. “Müügitöö kogemust ega ka kõrgharidust mul veel polnud, aga inglise ja soome keelt valdasin enam-vähem. Juhiluba oli, iseseisev töövõime samuti. Pakuti huvitavat tööd, koolitust Rootsis ja head palka. Hakkasin sellest kinni ja saingi seal tootejuhiks,” meenutab Pajo, kes hakkas tooma Iisraelist soojuspumpasid ja Rootsist elektrikütteseadmeid ning neid müüma.

“Need olid nii kallid, et alguses ei jõudnud neid suurt keegi osta. Ainult mõned direktorid oma kabinettide jahutamiseks. Aga siis hakati ehitama uusi kaubanduskeskusi, kuhu need seadmed kulusid nii õhkkardinateks kui muuks. Inimesed muutusid jõukamaks. Käisime messidel, andsime välja isegi elektrikütte käsiraamatu ja  saavutasime päris korralikud müügitulemused.”

Soome kool

Kord sattus Pajo koos teiste Tallinna tehnikaülikooli tudengitega ekskursioonile Soome elektrijaamadesse. Tagasiteel bussis küsis Eesti üliõpilasi vastu võtnud Soome elektrisüsteemi Fingrid strateegilise planeerimise juhataja Pertti Kuronen, kes keegi ei tahaks nende juures lõputööd teha. “Korraks mõtlesin ja ütlesin kohe, et mina tahan! Keegi teine ei tahtnud.”

Ta sai Soome põhivõrku tööle võrgu pikaajalise planeerijana, asus elama Helsingisse ja kirjutas samal ajal Tallinna tehikaülikooli lõputööd, mille teemaks sai Soome energiasüsteemi stabiilsus. “Tegin iga päev sadu arvutusi, arvestasin läbilaskevõimeid ja võrgu stabiilsust. Kui palju võib Soome eksportida ja importida elektrit Rootsisse ja Venemaale.”

Olles kaitsnud oma diplomitöö, jäi ta Soome tööle ja tegi paralleelselt kohe otsa magistritöö. “See oli hästi keeruline − elektromehaaniliste võnkumiste summutamisest. Lihtsustatult rääkides uurisin seda, kuidas näiteks Vladivostoki jaamas asuv generaator võib mõjutada Narva jaamade generaatoreid või siis Lõuna-Taani tuulegeneraatorid Soome tuumajaamu. Uurisin neid võnkumisi. Newtoni teine seadus tuli mängu, massivõrrandid ja igasugused muud asjad, aga suutsin selle töö ära kaitsta.”

  1. aastal kaitses ta juba doktoritööd, lisades magistritöö teemale veel koormuse modelleerimise. Oponendid olid taas Soome tehnikaülikooli õppejõud. “Sellega läks asi juba nii akadeemiliseks, et mul kippus endal ka juhe kokku minema. Sain aru, et minule on praktiline pool huvitavam.”

Ühendas Eesti Soomega

Praktiliselt poolelt oli Raine Pajol võtmeroll Eesti ja Soome vaheliste merekaablite rajamisel. Olles tulnud 2000. aastal Soomest tagasi ja asunud siin tööle ASis Põhivõrk, tõi ta esmalt Eestisse üle ka lääne standardid uute kõrgepingealajaamade  ja -liinide ehitamisel. Paraleelselt viis ta läbi esimese Estlinki merekaabli hanke. “See oli Eesti-Soome koostööprojekt. Mul oli hea seda tööd teha, sest tundsin Fingridi nagu oma viit sõrme ja ka peaegu kõiki sealseid 200 töötajat.”

Esimest Estlinki nimetabki Pajo oma lapsukeseks, lisaks oli ta ka Estlink 2 rajamise käimalükkaja.

Soomlased õpetasid tööd tegema

Raine Pajo tunnistab, et soomlased on õpetanud teda tööd tegema. “Eelkõige olen õppinud nendelt põhjalikkust. Investeeringute tasuvusi arvutatakse ja arutatakse väga põhjalikult. Sama käib ka hangete ettevalmistamise kohta. Kõik võetakse viimse detailini läbi. Kui see on aga tehtud, siis antakse täiega tuld,” kirjeldab ta põhjanaabrite töökultuuri.

Samas toob ta võrdluseks, et Eesti Energias on tulnud ette, et kui mõni idee tuleb, siis asutakse seda liiga tormakalt ellu viima. “Tehakse paar arvutust, mõned joonised: torud sinna, pump sinna. Kui hiljem selgub, et kusagil tekib tõrge, siis leitakse, et pole hullu, teeme ringi. Selliste puhkude õppetund on, et algne projekti läbimõeldus polnud piisav. Oluliselt sügavamalt oleks pidanud mõtlema,” sõnab Pajo ja söandab öelda, et see kehtib osaliselt ka Eesti Energia uue põlvkonna õlitehase Enefit280 kohta, mille käivitamine ja stabiilse töörežiimi saavutamine on nõudnud oodatust märksa rohkem aastaid, kuna paljusid sõlmesid on tulnud ringi teha.  Peab muidugi arvestama, et tegu oli maailmas esimese sellise tehnoloogilise arendusega.

25 aastat ülikoolis

Olgugi et Pajo oli Tallinna tehnikaülikoolis kaitsnud energeetikas diplomitöö, magistri- ja doktorikraadi, läks ta sinna veel tagasi õppima. Seekord finantsjuhtimist. “Kui Sandor Liive kutsus mind 2006. aastal Eesti Energia juhatusse, sain aru, et pean majandust juurde õppima. Kuna mulle allus tollal ka energiakaubandus ja oli teada, et elektriturg avaneb, siis pidin end finantsmaailmas  järele aitama.”

Olles õppinud peaaegu jutti Tallinna tehnikaülikoolis 15 aastat, tundis ta kohustust ise ülikoolile midagi tagasi anda. 2008. aastast alates on ta vedanud tehnikaülikoolis energeetika strateegilise arendamise kursust. Peab ise kaks loengut, ülejäänud 14 jaoks on kutsunud oma kolleege, lisaks Eestile ka Soomest ja Leedust. “See on üks populaarsemaid kursusi ülikoolis magistrantide ja doktorite seas. Esimestes loengutes oli 160-170 inimest, viimastes natuke vähem.”

Pajo on käinud oma lugu rääkimas  ka paljudes koolides tagamõttega süstida koolilastesse inseneripisikut. Üks Väike-Maarjast pärit koolitüdruk tuli omal algatusel talle töövarjuks ja olles veetnud temaga terve päeva Auveres, lubas energeetikat õppima minna. “Vaatame, kas läheb,” ütleb Pajo, kuid tõdeb, et energeetikaga seotud alad paeluvad headele palgaväljavaadetele vaatamata siiani siiski väheseid noori.

Suur vastutus ja pidev enesetreening

Ta on lisaks 15 aastale ülikoolis läbinud ka palju juhtimiskoolitusi, kasutanud nõustajana isikliku coachi abi ja käinud isegi lavakunstikoolis Ingo Normeti juures esinemisoskust harjutamas. “Inimese mõtteviis ja hoiakud ei muutu oluliselt aastatega, aga paljusid asju saab õppida ja parandada. Selles rollis, kus ma olen, tuleb seda pidevalt teha,” tõdeb ta.

Ta ei pelga regulaarselt koguda ka enda kohta süvaanalüüsi jaoks tagasisidet inimestelt, kellega ta pidevalt kokku puutub. “Negatiivsed signaalid on olnud, et kiirustan, olen ebajärjekindel, ja vähe tunnustav. Positiivselt poolelt on samas märgitud, et olen usaldusväärne, vastutustundlik meeskonnamängija, kelle meeldib selgus, aga mitte udujutt, tugevad küljed on ka konkreetsus ja punktuaalsus − see tuleneb insenerlikust lähenemisest.”

Kui tihti ainus energeetikainsener Eesti Energia juhatuses teistega tuliseid vaidlusi peab ning neid maa peale tagasi toob? Pajo sõnul ei ole vajadust seda teha. “Oleme Eesti Energiat pragmaatiliselt juhtinud. Ei ole nii, et selle sõna jääb peale, kes kõvemini karjub. Teeme otsuseid arvude ja faktide põhjal.”

Sageli teeb Eesti suurima riigiettevõtte juhatus otsuseid, millel on vägagi kallis hind. Kuidas paljuräägitud vastutuse tajumine käib? “Kasutan piduripedaali. Kui saan näiteks materjalid oluliste otsuste jaoks ja ei jõua neid rahulikult läbi vaadata, siis ei hakka ma rapsima, vaid küsin lisaaega. Mulle on vahel ka natuke ette heidetud, et pidurdan mõnda asja. Aga ma tahan asjad endale täpselt selgeks teha. Loomult ma ei ole pidurdaja, mulle meeldib uusi asju algatada ja ellu viia.”

Kaks elutähtsat märkmikku

Pajo portfellis on kaks üsna kulunud paksu liimitud lisalehtedega märkmikku. Suuremal on vanust pisut üle kolme ja väiksemal ligemale kuus aastat. “Siin on õlitehase kondensatsiooniskeem, remondigraafikud, tranšeede kaupa andmed Narva karjääri kohta, tabelid õli keemilise koostise kohta, õlitehaste joonised, raudteeskeemid,” lappab ta neid märkmikke. “Seda kõike ei suuda ju meelde jätta, ma ei tegele kõige sellega vahetult iga päev, aga aeg-ajalt küsitakse, pean kiiresti vastused leidma.”

Oma töökalendris on tal terve alanud aasta kuni detsembri lõpuni üsna üksikasjalikult ära planeeritud. Ta teab näiteks, et maikuu kolmanda nädala esmaspäeval on ta Eesti Energia juhatuse koosolekul, teisipäeva hommikupoolikul kohtub Jõhvis Enefit Solutionsi juhi Ott Lichtiga, pärastlõunal Auveres elektrijaamade ja õlitehaste juhi Tõnu Aasaga, kolmapäeva hommikul tasub teda oodata Narva karjääris, kus tal on kokkusaamine kaevanduste juhatuse liikme Valeri Abramoviga jne. “Nii on kõigil elu stressivabam. Kehv plaan on alati parem kui plaani puudumine. Oma tööd saaksin teha ka pikaajalise plaanita, aga kuna minuga on seotud veel sajad inimesed, siis mida vähem on tõmblemist, seda parem,” räägib Pajo.

Lõputu efektiivsuse jaht ellujäämise nimel

Viimastel aegadel on Eesti Energias toimunud vahetpidamatud struktuurimuutused, kus on üksusi nii kokku pandud kui lahutatud, vahetatud tütarettevõtete nimesid ja juhte. Kogu selle virvarri mõte on Pajo sõnul põlevkivitööstuse konkurentsivõime säilitamine. “Ainus asi, mis meid motiveerib, ongi vajadus olla konkurentsivõimeline. See on ka omaniku ehk Eesti riigi seatud kindel ootus. Meist ei sõltu elektri või õli hinnad ega riigimaksud.  Saame mõjutada suures plaanis vaid varade ülalpidamise kulutusi ja tööjõukulusid. Kui seda inimestele selgitada, siis nad saavad sellest aru. Me peame kogu aeg pingutama ja edasi minema ja sellest tulenevad ka struktuurimuudatused.”

  1. aasta oli Eesti Energiale väga hea: kasvas nii elektri kui õli toodang ja sellest tulenevalt ka põlevkivi tootmine.

Alanud aastal läheb elektri tootmine Pajo hinnangul keerulisemaks, sest näha on, et CO2 kvoodi hind tõuseb. Samas liiguvad õli hinnad vaikselt tõusuteel. “Selle, mille elektriga kaotame, peame õliga tagasi võitma. Laias laastus peaksime tegema sama head tulemused nagu mullu,” sõnas ta, kiites ka oma insenere, kes paiskavad pidevalt välja uusi mõtteid, kuidas tootmist või logistikat veelgi efektiivsemaks muuta.

Tartu maratonil alla viie tunni mees

Raine Pajo on kahel viimasel aastal jooksnud läbi ka Tallinna täispika maratoni ja olnud kõigil seitsmel aastal Narva energiajooksu poolmaratoni rajal. “Joosta on hea, aga erilise emotsionaalse elamuse olen ikkagi saanud Tartu suusamaratonidel,” tõdes Pajo, kes on 63 kilomeetri pikkuse Eesti tervisesportlaste laulupeoks ristitud Tartu maratoni mitmel korral alla viie tunni läbinud.

Nüüd hoiab ta pöialt, et lähinädalatel korralikult lund maha tuleks, saaks peale rullide ka suuskadel harjutada ning et oodatud suusasõit taas ära ei jääks. Ka abikaasa ja lastega tehakse koos sporti – kas siis jõusaalis või lihtsalt välja liikudes.

Külmakraade on tal põhjust väga oodata ka seetõttu, et soojad talved ei mõju põlevkivitööstuse käekäigule sugugi hästi.

Lugu ilmus Põhjaranniku paberlehes 13. jaanuaril 2018.

 

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.