Saada vihje
Eesti parim koolitaja töötab Kohtla-Järvel (0)
Kaire Viil lubab, et aasta koolitaja 2018 tiitli omanikuna ta loorberitele puhkama ei jää. “Annan endast ka edaspidi auditooriumi ees parima.” MATTI KÄMÄRÄ 

Kaire Viil usub teadlaste juttu, et õppimine teeb õnnelikuks. Koolitajana külvab ta õnnehormooni teistelegi ja teeb seda nii hästi, et kuulutati reedel täiskasvanud õppija nädala avaüritusel Eesti aasta koolitajaks. Ametis on ta Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži keeltekeskuse juhataja ja eesti keele lektorina.

Kolleegid kiidavad, et sinu koolitused on viimse detailini läbi mõeldud, nii et sealt ei puudu isegi enda valmistatud ajutoit. Muide, mis näksid need on, mida sa küpsetad?

Magusaid ja soolased muffineid, vana kooli krõbedaid vahvleid. Kui küsitakse, mis firma neid valmistas, siis naljaga ütlen, et toitlustusfirma, mis asub minu kodusel  aadressil. Koolitustel peavad ajuvitamiinid olema.

Mis teeb lisaks ajuvitamiinidele koolituse täiuslikuks? 

Kõige olulisem on, et koolitusest jääks hea emotsioon. Kui sa võtad mõne kuu või aasta pärast koolitusmapi kätte, tuleb meelde, et said targemaks, olid head grupikaaslased, pädev õpetaja, tore koolitusruum ja vahvad energiapausid ning õppetööväline mitteametlik suhtlus. Kõigele sellele peab mõtlema, kui sa oma koolitust planeerid ja disainid.

No neid, kes gruppi õppima satuvad, valida ei saa.

Jah, kõigiga tuleb tööd teha. Aga ma usun siiralt, et inimesed tulevad heast tahtest ja sisemisest motivatsioonist, mitte tööandja käsu peale, et mine ja arene.

Ja kui keegi ongi tulnud keeleinspektori või tööandja sunnil, on pikemal kursusel võimalik pöörata väline motivatsioon sisemiseks. Olen seda pikematel keelekursustel kogenud: inimene, kes alguses tuleb tõrksalt ja ütleb, et mina ei räägi, ma lihtsalt istun, saab kahe nädala pärast barjäärist üle ja juba räägib. Tuleb mõista, et täiskasvanutel on kompleksid, hirmud.

Kõige olulisem on, et koolitusest jääks hea emotsioon.

Paistab, et sinust on halvad kogemused mööda läinud. Sest kui uskuda Virumaa kolledži õppedirektorit Anu Piirimaad, on maailm sinule kui üks suur klassiruum, mille igas nurgas toimub midagi uut ja huvitavat, mida sa suure õhinaga oled valmis õppima ja edasi andma. Kas sa oled kogu aeg nii uudishimulik olnud?

Olen alati olnud väga avatud. Kui ma oma tööelu alustasin, siis julgesin vanematelt ja kogenumatelt kolleegidelt nõu küsida. Muidugi vaatasin õppejõude imetlusega, et lähevad tähtsalt loengusse, mapp kaenla all. Nüüd olen ise samasugune. See on imeline tunne, sest alati on, mille üle üllatuda ja rõõmustada. Töö teeb eriti toredaks see, et meil käib ka kooliõpilasi ja täiskasvanuid − kolledž on avatud kõigile.

Sinu kui koolitaja puhul on tähelepanuväärne see, et sa ei piirdu ainult keeleõppe läbiviimisega. Nii oled õpetanud igas vanuses inimesi mobiiliga ilusaid pilte tegema, rääkinud erisuguste lõngade kasulikest omadustest ja tutvustanud nii lastele kui täiskasvanutele köögikeemiat. Lihtsam oleks ju püsida oma liistude juures.

Tudengitele eesti keele õpetamise ja täiskasvanute keelekoolitustega tegelen küll kõige rohkem, aga hobikoolitused täiendavad keele õpetamist. Mõlemad on mulle ühteviisi tähtsad, hoole ja  armastusega valmistun kõikideks koolitusteks ja õpitubadeks. Iga kord tuleb teha ka natukene rätsepatööd, sest aeg muutub ja tahaks tuua võimalikult värskeid elulisi näiteid.

Kui ma ainult eesti keelt õpetaks, läheks igavaks. Olen näinud ka inimesi, kes on nii tüdinenud oma tööst, et nad ei taha klassi ette minna, nad on rutiinis ja kibestunud, et lapsed on teistmoodi, kuigi nad on ju igal kümnendil teistmoodi olnud. Minul ei ole seda tüdimust kunagi tekkinud.

Täies mahus saab pikka intervjuud Kaire Viiliga lugeda laupäeval, 20. oktoobril, ilmunud Põhjaranniku paberlehest.

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.