Saada vihje
Elupõlise apteekri elujõud tuleb rõõmsast meelest (0)
“Oli aeg, kui ma naersin, et apteegid võiksid minu poolest pankrotti minna, mul ei ole mitte midagi vaja,” meenutab Aime Tolga. 18 aastat tagasi vedas süda alt. Nüüd on nii, et hommikud algavad ja õhtud lõppevad rohtude võtmisega. Aga meel on ikka rõõmus. MATTI KÄMÄRÄ 

Aime Tolga tähistas sel  esmaspäeval 80 aasta juubelit, ent teenindab apteegi leti taga ikka kliente. Kogenumat proviisorit on raske leida − jookseb tal ju selles ametis juba 55. aasta. Kohtla-Järvele on Aime jäänud osaliselt tänutundest − Ida-Virumaa võttis segastel aegadel pere vastu, päästes külmale maale minekust.  

Töötate praegu Virula väljakul Benu haruapteegis. Mitmes töökoht see teile on?

Kolmas. Esimene oli tollal Võidu tänaval, nüüd Keskalleel. Seda apteeki mäletasin sellest ajast, kui tulin Kohtla-Järvele kaheksandasse klassi. Käisime sealt pärast kooli glükoositropse ostmas. Ma ei oleks iial osanud arvata, et kunagi tuleb aeg ja ma töötan selles apteegis.

Minu Kohtla-Järvele tulek oli üldse üks omamoodi lugu. Sel ajal elasid apteegid kaadri poolest paremini, sest oli sundmääramine kolmeks aastaks − sa pidi sinna minema, kuhu sind suunati. Ja suunamine käis pingerea järgi: need, kes olid õppeedukuses paremad, said valida paremaid kohti.

Mina olin pingereas üle keskmise ja pidin minema Pärnusse. Aga määramise ukse taga tuli üks kursusekaaslane peaaegu nutuga minu juurde: “Aime, jäta Pärnu koht mulle, ma tahan mehele minna, mul on seal peika.”

Mul läks süda härdaks. Mõtlesin, et tühja kah, lähen Kohtla-Järvele. Kohtla-Järve ei olnud üldse populaarne koht − sinna said pingerea lõpu pool olevad lõpetajad. Mina tulin vabatahtlikult, sest arvestasin sellega, et ema-isa on Kukrusel, vend töötab kaevanduses, üksjagu klassikaaslasi on siin. See oli mulle tuttav koht. Mõtlesin, et teen oma kolm aastat ära ja lähen kusagile oma unistuste kohta.

Tuli välja, et Kohtla-Järve oligi see unistuste koht, sest elate ja töötate siin tänini? 

Jah, saatus tahtis teistmoodi, veeretas minu teele kohe ahvatlusi. See ahvatlus oli pedagoogitöö. Mind kutsuti õpetama kohakaasluse alusel Punase Risti seltsi kursustele farmakoloogiat. Nagu ma olen − hüppan kohe pea ees vette. Kui läksin programme ja materjale kätte saama, öeldi mulle: “Aga kas sa tead, et sul on vaja õpetada vene keeles?” Oh sa jeesus! Aga ma ei saanud enam “ei” ka öelda. Mõtlesin, et olgu mis tahes, ma saan hakkama.

AIME TOLGA

* Sündinud 19. novembril 1938. aastal Jõgevamaal.

* Lõpetanud Kohtla-Järve 1. keskkooli ja Tartu ülikooli farmaatsiaosakonna.

* Töötanud 54 aastat Kohtla-Järvel kolmes apteegis.

* Hobideks on olnud reisimine, tantsimine, üldine kultuurihuvi.

Ja järgmisel aastal avati Kohtla-Järve meditsiinikool, kuhu läksin samuti kohakaasluse alusel. Ma ei oleks isegi uskunud, et mulle õpetamine nii istub. 25 aastat õpetasin meditsiinikoolis farmakoloogiat, pluss mõnedele gruppidele ka meditsiinilist ladina keelt.

Enamik gruppe olid venekeelsed. Pidin kodus kõvasti tööd tegema, aga sain vene keele käppa ja ei olnud häda midagi. Esinemisjulgust ja -oskust sain ma koolis juurde. Kui palju on selle 25 aasta jooksul õpilasi olnud! Nad on mööda Eestimaad laiali, aga helistavad mulle ka Saksamaalt ja Peterburist.

Veerandsada aastat hiljem, kui õpetamise ahvatlus kadus, jäite siiski põlevkivilinna pidama.

Mis sa siis enam kolid − kõik unistused olid juba siin! Minu suur armastus oli apteegimaja Kalevi 32a. Mul oli õnn olla selle projekteerimise, ehitamise ja sisustamise juures, kakelda ehitajatega, unistada ja kõndida nende müüride vahel. See oli üks viimaseid nõukogude ajal projekteeritud apteeke, mis vastas täpselt keskapteegile esitatud nõuetele [enam selles majas apteek ei tegutse − toim.]

Apteek tegi uksed lahti 16. novembril 1985. Töötasin seal peaaegu 33 aastat.

Juhataja olin juba vanas majas − hakkasin selleks, ütlen täpselt, 9. mail 1978. Kohta-Järve keskapteegile allus 20 apteeki Aserist Avinurmeni. Need tuli kõik läbi käia: käskkirjad, kontroll- ja plaanilised inventuurid. Kui kusagil midagi pahasti oli, siis kelle käest kõigepealt küsiti? Ikka keskapteegi juhataja käest.

Kõlab sedamoodi, et tööpõld oli tohutu…

Jah, ja arvestage, et siis ei olnud arvuteid. Mina imestan, kui praegu vigisetakse: “Issand, mul on kaks haruapteeki, oi, kui palju mul tööd on!” Aga tollal sai 20 apteegi juhtimisega hakkama.

Inimesed olid toredad. Peaaegu igal aastal tuli noori spetsialiste. Oli aeg, kus ma käisin ise kateedris viimase kursusega kohtumas. Oli aegu, kus saime kogu rajooni peale lausa kaheksa inimest. Siia paigale ei jäänud nendest peaaegu keegi, aga meil oli vähemalt kaader kindlustatud. Praegu on ju kaadripuudus metsik.

Mis koormusega te praegu töötate?

Veerandi kohaga.

See on teie enda valik?

Jah, see on olnud minu enda valik. Tervise pärast.

Välimus ei reeda küll mingeid tervisehädasid. 

Oli aeg, kui ma naersin, et apteegid võiksid minu poolest pankrotti minna, mul ei ole mitte midagi vaja. Ja kui 18 aastat tagasi see mats tuli, siis juba kapitaalselt. Olen oma tervisele parasjagu kapitaalremonti teinud. Mulle on paigaldatud südamestimulaator − rütm läks liiga aeglaseks. Öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli, järelikult oli seal üks tühi koht. Igal aastal käin Pärnus Viikingis “tehnoülevaatust” tegemas.

Streikiv süda sundis elustiilis peale töökoormuse vähendamise vist teisigi muudatusi tegema. Tean, et olite varem suur reisisell.

Jah, reisimisest olen loobunud. Vaim oli valmis, aga ma mõtlesin, et äkki jään teistele hädaks. Võib-olla tempo mulle ei sobi, võib-olla hakkab halb. Et parem ma siiski ei lähe, ma olen elus nii palju reisinud, aitab küll.

Turvalisem on igal aastal Pärnus käia.

Jah, mul on seal ka kursusekaaslased, kaasa arvatud see, kellele ma oma Pärnu koha loovutasin. Teeme seal igal aastal minikokkutulekuid. Meil oli üks vahva kursus, siiamaani käime koos. Kümnese pundiga tähistame igal aastal kõikide sünnipäevi.

Teil ikka pidu tuleb?

Oma kursusekaaslastega pean sünnipäeva nii, et sõidan Tallinna − miks nemad peavad kümnekesi sõitma, kui mina võin üksi sõita? Sugulased ja sõbrad tulevad laupäeval. Kui ikka küsitakse, kas süldipidu saab, siis tuleb teha. Sugulased ei pea ju ka alati kurbade sündmuste puhul kokku saama.

Tuttavad kirjeldavad teid kui energilist, südamlikku, abivalmis, hea huumorimeelega, kõiki abistavat ja sooja inimest. Mis aitab lippu kõrgel hoida?

Meel peab rõõmus olema − kui täna on midagi sandisti, küll homme on parem. Vahel on hetki, kus mõtled, et nüüd on täitsa põrgu lahti, hullemaks enam minna ei saa, ja mõni päev hiljem mõtled, et väga hea, et see niimoodi läks. On ju üks levinud ütlemine: mine tea, milleks see hea oli. Olen selles üsna sageli veendunud.

Ja see “ise” on kogu elu mind saatnud. No kui sa saad kaasa minimaalselt − kui palju saab ühele inimesele kaasa anda 900 grammi eest [selline oli Aime sünnikaal − toim.]?  Pidin hakkama ise koguma kõike. Mul oli ju kolm aastat vanem vend − eks ma pidin siis hakkama ennast ise kehtestama ka. Kuidas siis teisiti? Oli vaja õppida jagama, leppima, riidlema omavahel − nagu lapsed ikka.

Aga kokkuhoidmine ja üksteisest hoolimine on jäänud. Ütleks, et õnnelik on see saatus, kus saad oma lähedastega koos vananeda. Minu vend elab praegu Kiviõlis ja septembris saab 83.

Veel hiljuti kohtas teie venda Heino Tolgat maratonide stardis.

Enam mitte. Ta lõpetas niimoodi, et vanajumal karistas. Läks jooksma, helistas mulle veel Tartust, et on kohal ja hostelis. Küsisin, kas ta läheb ikka poolmaratoni jooksma. Jah, ta läheb poolmaratoni jooksma. Vaatasin kellaaja järgi, et ta peaks mulle juba helistama, aga ei helistanud. Tema muidugi valetas − läks täispikka maratoni jooksma, endal oli suts kaheksakümnest puudu.

Hulga aja pärast kostis telefonist üks väga hädine hääl: “Ma olen EMOs tilgutuste all.” No tervist! Mõned kilomeetrid enne lõppu võeti ta südamerütmihäiretega rajalt maha. Siis öeldi, et siitsaadik enam ei jookse. Nüüd ta käib koeraga jalutamas.

Teid ei ole vend kunagi jooksurajale meelitanud?

Mina ei ole kunagi suur spordifänn olnud, aga mul siiamaani kuskil jõnksatab, kui kuulen head tantsumuusikat. Oli aeg, kui sai meditsiinikoolis organiseeritud seeenioride tantsugruppe.

Küsisin doktor Sullingult, kes mind opereeris, kas ma saan veel elus pika sammuga valssi tantsida. Ta ütles, et seda ei ole tema käest mitte keegi küsinud.

Kas olete saanud?

Mitte enam nii nagu varem, aga mõõdukalt. Muusika- ja kunstiarmastus on mul emalt. Ema õpetas, et ilusaid asju peab vaatama, käed selja taga, ilusti eemalt. Neid ilusaid asju olen saanud elus palju vaadata, näiteks Vatikanis Michelangelo töid.

Kui ma olen kusagil kontserdil või mõnel toredal üritusel, siis alati tekib üks moment, kui ma mõtlen kolme S-tähega nime peale: doktor Suija, Soopõld, Sulling. Tänu neile saan ma seda endale lubada.

Rääkisime sellest, miks te olete kohtlajärvelaseks jäänud, aga see, kuidas teist idavirulane sai, on samuti huvitav, kuigi traagiline lugu. Teie vanemate talu oli Jõgevamaal heal järjel, aga 1948. aastal jätsid nad selle kõige täiega maha ja tulid Kukrusele.

Jah, aeg oli selline, et tuli oma kodust ära tulla. Ja et kaugele külmale maale mitte sõita, tulime siia. Isa asus tööle Kukruse kaevanduses. Ida-Virumaa pakkus meile kodu ja varju, võttis meid vastu oma rüppe. Võib ka nii öelda, et olen jäänud Ida-Virumaale tänutundest. Kui pere oleks Siberisse saadetud, siis minusugust äput poleks üldse olemas olnud.

Meie esimene elukoht oli Kukruse mõis. Seal elas koos kirju seltskond ja oli nii palju eri saatusega inimesi. Mul oli üks unistus, aga see vist ei täitu: käisid jutud, et polaarmõisa kahekorruselisse osasse tehakse hotell − mõtlesin, et kui see tuleb, siis ma lähen ja magan ühe öö meie kunagises korteris.

Vahepeal katkestab intervjuud telefonikõne. Helistab vennapoeg. 

Vennapoeg teadis, et annan intervjuud, ja hoiatas: “Sinu horoskoop ütleb täna: ära lobise palju, hiljem kahetsed!” [Naerab.] Vennapoeg on mulle kõige lähedasem inimene. Ta elab Tallinnas ja töötab lennunduses.

Teie olete jäänud apteegitööle truuks. Mis teid selles nii väga köidab? Inimesed ei tule ju apteeki enamasti rõõmuga, vaid ikka hädaga.

Kõik köidab: kuidas ravim toimib, kuidas ma saan teha nii, et inimene saaks kvalifitseeritud abi ja tal oleks usk sellesse ravimisse, mis on talle määratud või mida sa talle apteegist pakud. Vahel piisab ainult ärakuulamisest − sa pead oskama ka inimese muid muresid kuulata.

Ma pole kunagi tahtnud ametit vahetada. Tegin väga õige valiku ja mu vanemad olid sellega rahul. Ma saan ennast ja oma lähedasi aidata, oma teadmisi kasutada.

Kas kliendid on poole sajandiga palju muutunud?

Nii ja naa. Sageli oleneb see sinust endast, kuidas sa oma klienti suhtud. Apteegi külastajaga suhtlemine peab olema ikka heal tasemel. Sa ei tohi unustada, kuspool letti sa asud − pead olema korrektne nii välimuselt kui käitumismaneerilt. Öeldakse ju, et korras nagu apteegis.

Oluline on, et klient saab kvalifitseeritud info oma ravimite ja kõikide teda huvitavate küsimuste kohta. Sa pead tundma eriala, kogu aeg õppima. Ainult ülikoolist saadud teadmistega kaugele ei jõua. Õppimine läbi elu − see mind lausa huvitab. Klient peab lahkuma rahulolevalt.

Kas Eesti inimesed on ravimiusku?

Parasjagu. Peab ütlema, et see väga suur loodustoodete ja ravimisarnaste ainete kasutamise buum on tagasi tõmbunud, neid ostetakse vähem. Võib-olla on siin küsimus ka rahas. Sageli on nii, et kui inimesele on hulk rohtusid välja kirjutatud, siis ta ütleb, et saab praegu välja osta need ja need, aga ülejäänud ostab siis, kui pensioni kätte saab. Küllalt on situatsioone, kus on inimesest kahju, et ta ei saa seda endale lubada.

Aga praegu on muidugi hea see, et turule on tulnud palju geneerikuid, mis on soodsama hinnaga kui originaalravimid. Vahel on väga suur hinnavahe ja meie kohus on klienti sellest teavitada, aga valiku teeb inimene ise.

Mida te apteegireformist arvate?

Üks asi on reform ise − see läheb nii, nagu valitsus selle paika paneb, ja saab olema meile seaduseks.

Minu isiklik arvamine on see, et apteegi omanikuks võiks olla proviisor. Need, kes ei ole eriala taustaga, võivad suhtuda apteeki kui kasumit taotlevasse äriprojekti, aga me oleme siiski eelkõige teise ülesandega. Muidugi peab apteek ennast ära majandama, aga mitte ainult kasum pole oluline, vaid inimeste teenindamine ja aitamine.

Mina olen omanikuks olemise ära proovinud. Kui veendusin, et üksiku hundina pole teps mitte kerge ja tuleb koos mõnes ketis edasi minna, siis tegime selle otsuse. Nüüd peaksin ma apteegi omanikuks hakkamiseks 30 aastat noorem olema. [Naerab.]

Praegu on hirmusid vahest rohkem kui asi väärt. Apteek oli, on ja jääb. Ja apteekri amet ka.

 

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.