Saada vihje
Emakeelest emakeeles (0)
MATTI KÄMÄRÄ
Virve Osila. 

Mäletan, kui Sonda kunagine koolipapa Meinhard Laks sõna otseses mõttes võitles välja selle, et Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva hakataks tähistama riikliku tähtpäevana; 1999. aastal saigi see teoks ja tänaseni heiskavad eesti inimesed ühel päeval aastas riigilipud oma keele auks.

Andsin toona ühena esimestest sellele pöördumisele allkirja ning avaldasin toetust nii kahe käe kui ka oma südame kodade ja vatsakestega, sest emakeel on kõige orgaanilisem osa minu identiteedist. Loomulikult ei alatähtsusta ma teisi keeli; mida rohkemaid inimene valdab, seda rikkam ta mõttevaramu on. Kahjuks piirdub minu võõrkeeleoskus ainult vene keelega ja nüüd juba vähema suhtlemise tõttu muutub seegi aina konarlikumaks. Siiski loen ma endiselt suurte vene poeetide loomingut originaalkeeles, nii tajun ma poeesia ilu ja võlu terviklikumalt.

Olid ajad, mil muretseti − ja õigusega −, et vene keel kipub meie emakeelt risustama. Praegu aga tundub mulle, et meie keel on palju suuremas risus ja rägas kui iial varem. Ma ei pea silmas seda, et see või teine tähendus on tõlkes kaduma läinud. Meil on tekkinud mingi eriline segakeel, mille pruukimist kuuldes tekib tahtmine minna sinna, ei tea kuhu, ja teha seda, ei tea mida.

Mind isiklikult häirivad kõiksugu marketid (nt ukse- ja aknamarket!?). Kui “pood” või “kauplus” ei kõlba öelda, siis olgu need pigem suured või superturud. Outlet (vaatasin sõnaraamatust) tähendab äravoolu. Miks, pagana pihta, peavad poed sellist nime kandma?

Mõne aja eest ühes pikemas vestluses ütles mu kunagine tohter, et tema ei saa aru, miks peavad inimesed hängima ja tšillima. Et kõrvus kõlab see umbes nii: riputa (poo) sõber üles ja lisa vürtsi juurde. Olin temaga nõus, sest nii selliste kui ka muude võõraste laenude suupärastamisega me oma keelt kindlasti ilusamaks ja väljendusrikkamaks ei muuda. Siinkohal tunnetan lausa kuklanahaga, kuidas mu arvamus paljudele vastukarva on, aga ega nood ju peagi minu “feissi laikima”.

Selleks korraks jätan segakeele nende suhu, kes teistsugust suhtluskeelt ei tunnista − igal on oma õigus. Me armastame kinnitada, et oleme maarahvas; et kõik eestlased on juuripidi maakad. No tore on, aga tänasel päeval mõjub see ülearune maatamine suisa kohtlasena.

Meie Eestimaa sees on 15 eri maad; hiljuti lisandus veel 16., Peipsimaa(!). Miks me kutsume endid eelkõige eestimaalasteks, seejärel veel eraldi ida- või läänevirumaalasteks jne? Miks me ei või olla Eesti elanikud, kes omakorda on nende või teiste maakondade elanikud? Kas keegi räägib soomemaalastest, albaaniamaalastest või egiptusemaalastest? Nonsenss, ütlete. On jah! Aga miks me siis endi kohta jama ajame?

Üks sügavamaid keelelisi ehmatusi tabas mind siis, kui avastasin poeriiulilt kalakonservikarpide juurest nimetuse “praetud mudilased”. Endise lasteaednikuna tundus asi hetkel rohkem kui võikana. Kuni taipasin, et tootja pole ilmselt koolis grammatikat õppinud. On olemas selline kala nagu mudil (võõrliik muide), mis käändub mudila, mudilat jne. Nii et konservikarpi olid pandud praetud mudilad, mitte väikelapsed, keda meie peredes niigi napib.

Oma keeleseaduse suhtes oleme väga jäigad: nõuame, et Narvas elav venekeelne taksojuht peab oma rahvuskaaslasest klienti kõnetama riigikeeles. Samas “ilustavad” meie kauplusi, asutusi ja firmade esindushooneid eriskummalised nimemoodustised.

Me oleme uhked, et meil, väikesel rahvakillul, on säilinud oma keel. Loomulikult peab see arenema koos ajaga, aga noor põlvkond võiks seda rikastada uute omakeelsete väljenditega, mitte tarbima laenatud segaputru, mis teeb keele paksuks ja kõlab koledasti.

Me tahame, et meie keelt austataks. On üks vana tarkus, et kui ootad teistelt lugupidavat suhtumist, pead eelkõige ise endast lugu pidama. Kui meie oma keelt austame, siis teevad seda ka kaasteelised, kes meie kõrval muud keelt kõnelevad.

Eesti keele omandamine pole kergete killast. Õnneks ei pidanud mina koolis grammatikat tuupima − justkui iseenesest tuli see õigesti kirjutamine. Ilmselt aitas sellele kaasa suur lugemus ja küllap ka värsside sirgeldamine. Praeguseks on minus välja arenenud n-ö professionaalne kretinism − lehte või raamatut avades tabab silm enne viga kui sõna ennast.

Mul oli kunagi üks vahva sõber, kellega kirju vahetasime. Tema oli hädas kirjavahemärkidega ning nii ladestas ta kirja algusesse hunniku komasid, kooloneid, küsi- ja hüüumärke ning soovitas neid vajaduse korral kasutada. Kui talle vastasin, lisasin kirja lõppu mõned märgid, mainides, et need jäid üle.

Tänapäeval enam pliiatsiga paberile peaaegu ei kirjutata ning meilikastidesse potsatavates sõnumites kasutatakse harva suuri algustähti ja kirjavahemärke ning  vahel ei ole isegi täishäälikuid, rääkimata reeglipärasest sõnade poolitamisest. Õigekiri polevatki enam oluline, teavad uue hariduse spetsialistid, tähtis on mõte. Kardan, et kui napib kirjaoskust, jääb kasinamaks ka mõtlemisvõime.

Kõigele kurbnaljakale vaatamata on emakeelepäev minule eriline ja mul on väga hea meel, et ma pole oma keelega üksi ega hüljatud − sel nädalal oodatakse mind Jõhvi vene põhikoolis, Ahtme gümnaasiumis ja oma kodukoolis, et kõnelda emakeeles emakeelest.

“Kui sageli üldse me mõtleme, milline õnn on see, et saame isamaal kõnelda emakeeles?” Nii algab mu luuletus, mida Üllar Saaremäe luges mõne aasta eest Jõhvi kontserdimajas vabariigi sünnipäevapeol. Tänavune sajas sünnipäev oli sootuks erinev kõigist varasemaist. Arvan, et kui koolipapa Laks oleks praegu veel olemas ja askeldamas, siis saanuks ta väga kurbliku meele, nähes noorukest Kristjan Jaaku Läti õlleteekonnal…

Viimastel aastatel on saanud kombeks halvustada meie esivanemaid ja naerda nende üle aegade algusest peale. Sünge aeg ei sünnita alati süngeid inimesi; me oleme ju eellastelt pärinud oma töökuse, ilumeele, isamaa-armastuse ja imelise kõlaga emakeele. Väärtustame siis oma elupuud juurtest läbi võra ladvani. Rõõmsat emakeelepäeva kõigile!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.