Saada vihje
Feodorisoos suletakse riburada saja-aastasi kuivenduskraave (0)
Nõnda see pais sünnib: ekskavaator tõstab kraavipõhja hakatuseks peenemaid puid, oksarisu, kände ja turvast, jälgides hoolega, et endal ikka jalgealune püsiks. 

Soid taastav Eestimaa looduse fond (ELF) on Feodorisoos tegudeni jõudnud ja kutsus oma silmaga kaema, kuidas sajandivanustele kraavidele paisude ehitamine päriselt välja paistab.

 

“Kõige märjemates kohtades on paisud veel tegemata. Lisaks on selles piirkonnas metsiseala, mis tähendab, et  veebruari algusest tuleb töödele piirang peale,” on ELFi soode taastamise ekspert Marko Kohv pisut murelik, kui maanteelt soosse keerava teeraja otsas kohtume.

Soos toimetav OÜ Praktov alustas töödega pisut hilja − enne oli vaja mujal asjad ära lõpetada.  Lõpptähtaeg on küll alles märtsi keskel, aga need väga märjad kohad…

Soosse minev tee, mida mööda “ehitusplatsile” liigume, on suhteliselt metsaste alade vahel ja pärast vahepealseid külmakraade üsna kuiva jalaga läbitav.

“Seda kraavi me kinni ei pane,” viitab Kohv tee kõrvale kulgevale üsna kiire veevooluga kraavile.

Esiteks sellepärast, et teisel pool teed asuva eramaa omanik polnud nõus. Teine ja olulisemgi põhjus on, et selle kraavi paisutamise järel laiali valguv vesi jõuaks otsapidi maanteele, mille all asuv truup ei suuda niisugust kogust vett vastu võtta.  Lisaks truubi vahetamisele oleks tulnud ümber kujundada ka sellest allavoolu kraavilõik Narva jõeni  ja nii palju raha projekti eelarves ei ole.

“Ei punnitata siin niimoodi, et igal pool, kus enne kaarvitust oli lagesoo, peame tingimata lagesoo saama. Feodorisoos ei olegi sellist kohta, kus metsa maha võtame. Siit käis põleng üle ja võttis suured puud maha, nii et siin ongi juba lage. Kui nüüd kraavid kinni saab ja vesi kõrgele läheb, siis ilmselt ka püsib lagedana. Kuna üks kraav jääb lahti, jääb üks osa rabast lihtsalt edasi kuivenduse mõju alla.”

Inglased paise ehitamas

Soo kaugemas servas, kuhu ligipääs on väga raske, tehti kaks paisu talgute korras käsitsi.

“Meie oma vabatahtlikud ja inglased,” poetab Kohv.

Inglased?

“Nad on juba mitu aastat meil talgutel käinud. Tegelevad kodumaal ka soode taastamise projektidega, aga seal on sood meie omadega võrreldes väga hullus seisus, sõna otseses mõttes heinamaad. Neil on väga head projektid soode taastamiseks, aga ei ole head näidet, milliseks need peaksid muutuma. Siin saavad seda näha.”

Kohvi jutu järgi polnud paisude ehitamine läbi liivakünka kulgeval kraavil midagi hullu − liiva ju kergem visata kui turvast −, hoopis raskem oli kohaleminek.

“Kaks kilomeetrit ilma igasuguse sihiteeta, nad ei ole ka väga rabas käijad inimesed. Kui kohale jõudsid, olid kõik sirakil maas, pidid kõigepealt tund aega puhkama.”

Talgud on osa soode taastamise projektist,  osa väiksemaid paise tuleb käsitsi ehitada igal pool. Vabatahtlikke õnneks jätkub, nende hulk on pidevalt kasvanud.

“See on hea viis viia seltskond inimesi kohta, kuhu nad tavaliselt ei lähe. Meeskonnas on ka projektiga seotud inimene, kes oskab rääkida, miks ja kuidas tehakse, miks just siin − see on hea võimalus kogu tegevust põhjalikumalt tutvustada. Tavaliselt ei saa ju inimeselt tervet päeva, et talle sellest rääkida.”

MARKO KOHV:

“Oluline on mitte ainult see, et  veetase tõuseb, vaid ka see, et see tase püsib.”

Järsk auk ja kuivanud puu

Kolmveerand teest käidud, näitab Kohv tee ääres seisvat ekskavaatorit.

“Selline see paisu ehitamise masin on − laiade lintidega, et oleks võimalikult suur tald all. Trassidelt tõstab puid endale alla, et saaks liikuda, märjematel kohtadel paneb metallplaadid ka alla.”

Seesama masin on tee üsna rööpasse sõitnud, kas see ka korda tehakse?

“See pinnas taastub masina jälgedest ise ära. Kus just lausa roopad on, silutakse välja minnes ära. Soo peal ongi see hea, et kui vee üles saad, siis töö haavad kaovad ära. Vesi katab ära ja kohe hakkab ka turbasammal peale kasvama, mis ongi meie eesmärk. Selles mõttes on soo taastamine suhteliselt kiire protsess, võrreldes näiteks loopealsetega, mida peab pidevalt hooldama, et need püsiksid. Soos on ühekordne tegevus ja seetõttu tulebki  ühekorraga kõik ära teha − kui vee juba üles saad, siis masinaga uuesti ligi pääseda on veel raskem. Vahel tuleb hiljem midagi parandada ka, aga üldiselt keegi seda teha ei taha.”

Jõuame paisuni, mille ehitamist Marko Kohv meile näidata plaanis.

Pais on valmis mis valmis.

Kohv mõõdab sammudega paisu tiiva pikkust  − “Et pais töötaks, peavad selle tiivad kraavist veel kümme meetrit kummalegi poole ulatuma” −,  kõnnib siis paisu kõige kõrgemale kohale ja hindab nii tiivad kui kõrguse piisavaks.

“Vesi ei tohi hakata paisust üle voolama, siis hakkab kohe paisu uuristama. Sellepärast tehakse paisu keskkoht kõrgem ja külgedele tiivad, et vesi valguks laiali metsa alla − see ongi meie eesmärk. Need kraavid siin on üle saja aasta vanad ja ümberringi on maapind lohku vajunud, sellepärast peavadki tiivad otsesest veevoolust päris palju külje peale kaugemale ulatuma. Mõnel pool on tiivad lühemad ka, kuuemeetrised, et vesi suhteliselt kõrvalt mööda läheks, mitte näiteks eramaale.”

Materjal paisu jaoks võetakse kopaulatuses kohapealt.

“Siin see auk on, kust võeti,” näitab Kohv. “Tegelikult nad oleksid pidanud selle augu ääred natuke laugemaks jätma.”

Mida need järsud ääred mõjutavad?

“Soo taastamise seisukohalt ei mõjutagi, see on pigem esteetiline küsimus. Ja see ka, et kui keegi siia sisse kukub, siis ikka välja pääseks. Vähemalt üks külg peab lauge olema.”

Kohv tunnustab kopameest, et too üksiku kuivanud vana puu alles jättis.

“Sellised puud on päris paljudele liikidele olulised, kus vähegi võimalik, püüame need alles jätta, pigem võtame mõne noore puu maha, kui masin muidu ligi ei pääse. Looduskaitsealal on sellised nüansid olulised.”

Marko Kohv (vasakul) ja Martin Toovis otsivad kaardil parimat ligipääsu kõige märjematele paisukohtadele.
2x MATTI KÄMÄRÄ 

Kopajuhi töö pole meelakkumine

Saabuvad OÜ Praktov juht Matin Toovis ja kopajuht Ain Kivimaa, kes käisid teist soosse pääsu teed mööda uurimas, kuidas tagumistele kraavidele ligi pääseks.

“Selle paisu siin tegime eile ära. Suured puud ja ruumipuudus, pidin materjali võtma sealt, kuhu kopp vahele mahtus. Ise liikuda ei saanud, olin platede peal, selle pehmega on iga lisaukerdus allapoole vajumine,” räägib Kivimaa.

Kui on kõvem jalgealune, jõuab  praegusel aastaajal teha kaks paisu päevas, siis läheb pimedaks. Pehme pinnasega üle ühe ei tee.

“Liikumine võtab palju aega: kohalesaamine ja äratulemine,” märgib Toovis.

“Seal taga ei ole enam raba, vaid siirdesoo;  seal on vesi ikka… Tõmbasin kummikud nii nagu sellel mehel,” viitab Marko Kohv kubemeni ulatuvate kummikutega kopajuhile.

Üldse on Feodorisoos vaja ehitada pisut üle kolmekümne paisu.

Kaks kolmandikku nendest on väiksemad, need kuuemeetriste tiibadega, kolmandik suuremad.

Mehed arutavad kolmekesi kaardi kohal, kustkaudu tagumistele paisukohtadele ligi pääseda.

“Ainult siitkaudu, otse üle soo.” − “Aga vaata, siin on ka laukad vahepeal.” − “Seal pidi ju mets olema?” − “MetsaSEM.” − “Otse siit ei lähe, pead minema vaat nii…” − “Seal on samamoodi laukad, rohkem kinni kasvanud, aga alt tühi.” − “Einoh, minna võib, aga kes sealt tagasi tuleb. ”

Et jäävadki äkki need paisud tegemata?

“Kas saab natuke kõrvalt minna või peab ootama, kui natuke külmetab. Või proovida käsitsi teha, ehkki suurte kraavide peal on see raske. Kunagi need kraavid ju tehti − ja siis oli see kõik palju märjem ja masinad olid raskemad,” ei kavatse Kohv plaanist taganeda.

“Eskud olid kergemad, kaalusid kümne tonni ringis, meil on 16 tonni,” pistab Toovis vahele.

“Palasis olime, siis vajus masin sisse − lihtsalt läks. Meid päästis ainult see, et olime kraavi kaldal, kaevasime labidaga soone, et  auk veest tühjaks  läheks. Kui järgmine päev tulime,  olid pedaalid jää sees kinni. Saime masina lõpuks eluga kätte; mis eluga, kaks nädalat jamasime igasuguste hädadega. Neli päeva oli operatsiooni, et kätte saada, kaks nädalat oli vigade parandust,” meenutavad Praktovi mehed läbisegi.

“Seda on näha ka tööde hindadest, et need riskid on sinna sisse arvestatud,” ütleb Kohv. “Praegu on Eestis juba juba kümmekond firmat, kel on selliste tööde kogemus olemas, enam nii ei ole, et tuleb põlla pealt mees ja hakkab soo poole marssima. Kogemus on selleni välja, et mõnes kohas öeldaksegi, et me ei lähe. Siis tuleb midagi muud välja mõelda,” räägib Kohv.

Ideoloogia vs keskkond

ELFi meestel on taastatavates soodes seirepunktid ka, aga see, et vesi paisutamise järel tõusma hakkab, olevat juba silmaga näha.

“Veetase tõuseb väga kiiresti, suletud kraavi lähedal on see päevade küsimus,” ütleb Kohv.  “Tõstad vee üles, siis tuleb ka sootaimestik tagasi; see võtab muidugi aega, umbes viie aastaga läheb päris soo nägu juba. Looduses on  viis aastat üsna lühike aeg, selle projekti mõttes isegi liiga lühike. Oluline on mitte ainult see, et veetase tõuseb, vaid ka see, et see tase püsib − kas paisud peavad. Me anname need objektid RMK-le üle ja nemad käivad aeg-ajalt paise kontrollimas. Kõige kriitilisem on esimene kevad, pärast suurvett on näha, kus on läbi või üle jooksnud. Kui jookseb, peab parandama; töövõtja poolt on kaks aastat garantiid.”

Mida vanad maaparandusmehed teie tegemistest arvavad?

“Eks see maailmapilt ole palju kordi muutunud. Vaatame sedasama sood siin − kraavid on sada aastat olnud, aga ala on ikka lage. Milleks seda kuivendust siis vaja oli, kui isegi metsa pole peale kasvanud?

Kuuekümnendatel aastatel  käis ideoloogiline mõtlemine kõigest üle; praegu näeme, et keskkonnaseisundi halvenemine on sõna otseses mõttes meil ukse taga. Narva struugad ja tuura asustamine Narva jõkke on samast valdkonnast − taastada seda, mis inimmõjul kadunud on. ”

Soode taastamise projekt näeb ette, et kui tööd lõpetatakse, tehakse avalik tutvustamispäev.

“Kõik huvilised võivad tulla, näitame, mis ja kuidas tehtud on, millised jäljed jäävad. Siin teeme selle tutvustamise ilmselt suvel, kui on rohkem näha ja parem liikuda.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.