Saada vihje
Jäämurdja Tarmo: pärast viit aastat taas jääga rinnutsi (0)
Kapten Peedu Kass ja vanemtüürimees Vitali Goldfarb juhivad kaptenisillal jäämurdjat Tallinna Hundipea sadamast teele.
JOHANNA RANNULA 

Kalender näitas siis möödunud sajandi kuuekümne kolmandat, kui biitlid andsid välja oma esimese kauamängiva, ilmavalgust nägi Tõnu Trubetsky, kurja käe läbi langes John Kennedy ja Wärtsilä Hietalahti ellingult lasti vette esimene omanäoline jäämurdja Tarmo. Laev on teatavasti naissoost ning nimi tundub ehk kohatu, kuid töö on raske ja tarmu peab jätkuma. Äsja pidas ta oma 55 aasta juubelit ning küllap jätkuks tarmukust pikemakski, kui pakane ka edaspidi tööd annab.

Nii eelmise nädala keskel juhtuski, kui Tarmo kutsuti Kunda ja Sillamäe kanti jäässe jänni jäänud laevadele appi. Appikutse on alati ettearvamatu, valmistumiseks jäi vaid paar päeva. Kaasa pakiti kahe nädala varu: kütust nii laevale kui 28-liikmelisele laevaperele. Sellest piisas ka mulle, kes ma sain sõidu kaasa teha. Tarmo on Eesti kolmele jäämurdjale abiks, kui jääolud hakkavad üle jõu käima või mõni neist on rivist väljas. Tuul oli ajanud jää Soome lahe idapoolsesse otsa ning Botnica, mis 2012. aastal jäämurdjate rivvi lisandus, vajas pärast kahenädalast meresõitu meeskonnavahetuseks ja kütusevõtmiseks puhkust.

Tarmo sõitis Hundipealt merele 28. veebruari pärastlõunal. Viimasest tööpäevast oli möödunud juba viis aastaringi ning sündmus oli lausa erakordne. Merepäevadel oli ennast näitamas küll käidud, kuid see polnud see päris. Teotahet oli kogunenud omajagu. Räägiti 2011. aasta jäisest talvest, kui laev oli merel neli kuud jutti. Seegi kord võeti kaasa 450 tonni kütust, millest pidi jätkuma kaheks nädalaks. Botnica puhkus võis ju venida paarist päevast pikemaks, miski võis ka remonti vajada. Pärast kahte rasket tööpäeva aga selgus, et sõit jääb siiski sutsakaks, ning 3. märtsi hommikul oli Tarmo juba kodusadamas tagasi. Oli ehk veidi kergendustki, kuid pärast viit aastat oleks enamik laevaperest tahtnud vahest kauemaks merele jääda. Mõnigi lõõr vajas puhastamist ja nuppude paigutus meeldetuletamist. Ülessoojenemisega lugu lõppeski ning järgmist jäämurdmist ei tea Tarmo enam ette oodata. Samuti on õhus rippumas otsus laeva tuleviku kohta.

Ring ümber ja sappa

Kahe ja poole päevaga jõuti aidata kolme laeva, mis sõidavad Vene, Küprose ja Suurbritannia lipu all. Asi käib järgmiselt: kõigepealt sõidetakse jäässe jäänud laevale piisavas kauguses ring peale ning siis võetakse kurss sihtsadamasse, teine laev distantsi hoides kannul. Liiga lähedal oleks niisama ohtlik kui maanteelgi, liiga kaugele jäädes läheb aga jäässe murtud koridor kinni ja kasu poleks mingit. See on meetrite ja üksiti ka närvide mäng, kogu aeg hoitakse raadio teel kurssi ja kiirust. Üle terve laeva kaigub eriskummaline jääkraapimise müra, seda eriti allpoolsetel tekkidel ja kajutites. Öösel koikus tekkis küll tunne, nagu prooviks pesumasinatrumlis magama jääda.

Väidetavalt oli jää seekord pigem õhuke ja müra mahedam. Polnud vaja ka teist laeva sleppi võtta ehk pukseerida, mida tulnuks teha paksema jää puhul. Algsest nimekirjast võis leida viis-kuus abivajavat laeva, kuid mõni tuli ise toime ja ühele jõudis appi juba Botnica. Paratamatult käib jäämurdmise juurde ka plaanide muutumine ja ootamine. Kokku tuli ehk poolteist päeva, mil Tarmo koos jäälahmakatega end ainult tuule hoolde andis. Ja triiviti siis juba kirdest edelasse.

Need päevad kätkesid ka laevaelu rutiini ja etteplaanitut. Kolme vahtkonna vahikorra pikkuseks oli neli tundi. Nende vahele mahtusid neli söögikorda, igal korral kaks satsi. Söögiriistad valgel laualinal ja road vahel koguni kolmekäigulised. Kahe koka ja laeva perenaise tööpäevad tundusid eriti tihedad ja pikad. Mõni laevaperest tegi spordiharjutusi ning kombekohaselt võis reede õhtul sauna minna. Toimus veel terve maraton õppusi, kus mängiti läbi nii tulekahju, laeva mahajätmine kui roolitõrge. Siis jälle vajas miski parandamist. Küll andis elektrisüsteem häiret, siis tuli läbiroostetanud metall-luugile kiirkorras lahendus leida. Viimase puhul said mehed professionaalse tegutsemise eest kaptenilt kiita. Sadamasse jõudes aga ilmnes, et jää oli vöörist piraka tüki värvi maha koorinud.

Ikka veel rivis 

Eakad vajavad noorematest rohkem hoolt, eks seda kogeb ka Tarmo. Ka sõsarlaevad Njord, Tor, Apu ja Varma on kõik peale ühe merepõhja läinu veel teenistuses. Sõsarad on nooremad ning mõni juba ümber ehitatud. Tarmo püsib aga peaaegu originaalkujul ja pole pidanud hoole pärast kurtma. Siidist kardinad, vaibad, ülemistel tekkidel puidust seinad. Kaks sauna, retrohõnguline jõusaal ja pinksituba, kohtumiste saal ja kaks söögisaali, lisaks veel kaks puhvetit, kuhu käib köögist söögilift. Töökojad, igaühel oma kajut ning muidugi kaptenisild ja masinaruumid! Kaptenisillal võib näha positsioneerimisvahendid alates sekstandist kuni tänapäevasteni välja. Masinaruumides oleks aga justkui sattunud 1960ndate kosmosefilmi.

Eri ajastutest on pärit ka meeskond. Tõsi, üks või teine on tulnud otse merekoolist, kuid enamik on staažikad. Mõni on kuulunud Tarmo juurde alates hetkest, kui ta 25 aastat tagasi Soome lipu Eesti lipu vastu vahetas. Perenaine Lehti Ignatjev alustas siis juba oma viiendat aastakümmet. Vahimehaanik ja töökoja peremees Jüri Burihhin teeb ka 71selt laeva jõusaalis igahommikust trenni ja mängib õhtuti pinksi. Viimasel ajal on aga partnereid vähemaks jäänud. Vanemmehaaniku Peeter Tüüri tõi kapten pärast õppusi teistele eeskujuks, kuna tema jäi omal ajal tänu õigele ohutustegevusele elavate nimekirja. Tarmukaid, nagu Tarmole sobilik, on palju. On elektrikuid, elektromehaanikuid, mehaanikuid, motoriste, madruseid ja tüürimehi. Kõige tarmukam on usutavasti Tarmo kapten ise.

Virumaalt Lüganuse külast pärit poiss käis nii Püssi kui Kiviõli koolis. Merendust läks aga õppima Kaliningradi ja seejärel seilas aastaid maailmamerd. Sinna mahtus ka aastapikkune passimine Madagaskari saarel Iraagi kalalaeva kapteni rollis, kui laeva lipuriik parasjagu sõda pidas. 2001. aastal tuli aga astuda jäämurdja kaptenisillale. Kapten Peedu Kass on Tarmost veerand sajandit vanemgi, kuid see ei takista tal iga päev Viimsi kodust enne liiklusummikuid õigeks ajaks laevale jõuda. Kell 7.20 peab tulema ka vahitüürimees tekile teda tervitama. Sellised on mere tavad ja seadused.

Kui sadamas seistes on laeval vahis viis meest, siis jäämurdmisest võttis osa 28-liikmeline laevapere. Mõni võeti just seks puhuks kaasa ehk teisisõnu … laenati teistelt laevadelt. Veel kümne aasta eest oli laevaperes olnud 36 inimese ringis. Soome lipu all sõites olnud Tarmol neid suisa 60. Kui meeskonnaliikmete arvu vähenemise taga on olnud tehniline areng ning oma rolli on mänginud ka majandussurutis, siis nende kõrge keskmise ea üheks põhjuseks võib pidada merenduse valdkonna üsna madalat palka. Pensioniga kokku näeb see juba pisut parem välja.

Saatus lahtine 

Tarmole endale räägitakse samuti arvudest − kasumlikkuse ja remondikulude vallas. Küsimus laeva tulevikust − lausa lähitulevikust − visati õhku ka laevapere koosolekul enne Tallinna naasmist. “Ega tea vist keegi, mis Tarmost saab?” küsiti. “Ei tea jah!” kostis kapten lühidalt. Uuemad jäämurdjad on multifunktsionaalsed, oskavad pukseerida ja meremärke paigaldada, Tarmo aga teenib vaid ühte ülesannet. Ta süvis on sügav − 6,5 meetrit −, seepärast künnab ta merd ainult Põhjaranniku vetes, mitte madalas Lääne-Eesti servas.

Kui omal ajal Tarmo laiusest piisas, siis nüüdsetele laiematele laevadele kipub Tarmo murtud jääkoridor vahel kitsaks jääma. Masinad on veel töökorras ja lihtsamaid kulunud vidinaid saab ära vahetada, kuid eriotstarbelistele juppidele enam maailmast asendust ei leia. Vaieldi muidugi. Pessimist arvas, et juba järgmises kontrollis tehakse sellised ettekirjutused, et enam pole mõtet remontida, optimist aga uskus, et laev võiks veel vabalt 25 aastat teenida. Peaasi, et Tarmot veel pensionile ei saadetaks. Variante justkui leiduks. Muuseumilaevade saatus on teadupoolest kurvavõitu, sest neil on tavaks kiiresti raugastuda. Ajakirjanduses on kõlanud mõte, et laev müüakse Antarktika kruiisilaevaks. Just selline on sõsarlaeva Njord, uue nimega Polar Star, uus töökoht. Sel juhul ei jääks kosmoselaeva meenutavast Tarmost palju alles.

Uudisteveerud pole jäämurdjaid unustanud ka laeva kohta tavapärasel sadamast väljasõidul. Laevapere imestab, et mis sest ikka kuulutada. Ju siis on huvi. Võib-olla on meil jäämurdjatele südames soe paigake. Tarmot on kutsutud lausa esinduslaevaks, seal peetakse isegi tähtsaid koosolekuid. Tarmukas Tarmo ja sama tarmukas meeskond on valmis seda rolli täitma nüüd ja samamoodi ka tulevikus.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.