Saada vihje
Kalateadlased teevad kalade hüvanguks päris tegusid (0)

 

Haaslava kalamajandis kasvavaid noori tuurasid käiakse regulaarselt mõõtmas ja kaalumas; veel sel aastal asustatakse nad Narva jõkke. MATTI KÄMÄRÄ 

Eesti loodushoiu keskuse kalateadlane Meelis Tambets ütleb, et Narva on nendele põnev koht: sealt on avastatud kaks võõrliiki, seal püütakse taastada Eestist kadunud atlandi tuura asurkonda ning Narva jõe kuiva kanjonisse on plaanis vesi tagasi tuua.  

Idavirulasena seostub mulle teie nimega kolm märksõna: unimudil, atlandi tuur ja Narva jõe kanjon. Alustame unimudilast − kui hästi see võõrliik end Narva veehoidlas ja tiikides sisse on seadnud?

Oleme teda kogu aeg ikka jälginud. Seal tiigis, kus üritasime temaga võidelda − püüdsime välja ja viisime haugid sisse teda hävitama −, ongi unimudilat praegu ülivähe. Aga teda on ka väljaspool seda tiiki, teistes tiikides ja Narva veehoidlas. Veehoidlas temaga midagi aktiivselt teha ei saa, võime ainult loota, et kohalik konkurents paneb talle piirid. Nii ongi läinud, et kohalikud röövkalad, ahvenad ja haugid hoiavad ta arvukust tagasihoidlikul tasemel.  Kõige rohkem on unimudilat elektrijaamast välja tulevas soojaveelises kanalis.

Kas Narvast kaugemale pole ta levinud?

Kusagilt mujalt pole unimudilat seni leitud. Algul kardeti, et ta hakkab mööda Narva jõge ülesvoolu tulema, jõuab Peipsisse ja Emajõkke, aga õnneks pole seda juhtunud. Kartsime alguses temast palju hullemat − kunagi ei tea, milline on ökosüsteemi vastus uue liigi tulemisele. Õnneks on Narva veehoidla unimudila suuremate probleemideta omaks võtnud, aga hoiab teda madala arvukuse juures.

Ida-Virumaaga − ja taas Narvaga − seob teid ka atlandi tuur. Esimesed nelisada noorkala asustasite Narva jõkke viis aastat tagasi, kuidas asjad edasi on läinud?

Tuur on liik, kelle me ise oleme jõgede paisutamise ja reostamise ja ülepüügiga  ära hävitanud, ja nüüd tegeleme sellega, et tuurale võlg tagasi maksta, ta Läänemerre tagasi tuua.

Vahepealsetel aastatel oleme aktiivselt tegelnud, aga see ei ole eriti välja paistnud. Tegime üleläänemerelise ühise tuura asustamise aktsiooni − sakslased, poolakad, leedulased, lätlased, meie − ja oleme Brüsselisse kaks projektitaotlust kirjutanud. Toetust me sealt ei saanud, aga liigume selle lähenemisega edasi. Oleme ette valmistanud rahvusvahelise Läänemere tuura tegevuskava ja kui see käima läheb, on nendele tegevustele lihtsam toetust saada.

Midagi konkreetsemat oleme ka teinud,  sel aastal asustame jälle tuura Narva jõkke. Programm näeb ette, et asustada võib kolmesuguseid kalu: vastkoorunuid, ühe- ja kahesuviseid. Kevadel tõime Saksamaalt 50 000 vastkoorunud kala ja 30 000 neist asustasime kohe Narva jõkke. Loomulikult on ellujäämus seda väiksem, mida väiksemad kalad on, aga tõenäosus, et nad suguküpseks kasvavad,  on enam-vähem sama, kas asustada kümme tuhat vastkoorunut, tuhat üheaastast või sada kaheaastast.

Vastkoorunud kalu on ju keeruline märgistada, kuidas te neid hiljem jälgite?

Selleks on üks nipp, kuidas oma kalad on võimalik ära tunda. Need tuurad tõime Saksamaalt − oma esimestel päevadel kasvasid nad sealses vees. Kui me kunagi mingi tuura kätte saame, vaatame, millises vees ta oma esimesed päevad mööda saatis − see on nagu retsept, mis talletub näiteks uimekiirtes ja luudes ja kuulmekivis.  Selline omamoodi väike CV − kus ta on oma elu jooksul olnud.

“Looduslikesse protsessidesse me ei sekku,” kinnitab Meelis Tambets, märkides, et eesmärk on taastada kunagised looduslikud võimalused, mille inimene on ära rikkunud. MATTI KÄMÄRÄ 

Mis neist Saksamaalt toodud ülejäänud kalatittedest sai?

Viisime nad Haaslava kalamajandisse tiiki, osa hoiame sumbas, et saaksime kasvukiirust jälgida. Veel sel aastal tahame need kalad Narva jõkke viia.

Kui palju te endi viis aastat tagasi Narva jõkke asustatud tuuradest teate?

Kõigepealt olid nad Narva jõe suudme juures, siis hakkasid sealt ära liikuma. Paar tükki saadi ka Vene poole pealt kätte, aga teised liikusid mööda rannikut Loksani välja. Edasi sealt ei läinud, aga siis ilmusid välja Soome rannikul: ujusid üle mere Soome ja seal mere äärt mööda edasi. Viimased teated tulid Turu saarte vahelt, oli näha, et nad liikusid Soome lahest välja ja praegu on nad kusagil avameres. Ehk mõne aasta pärast näeme jälle − kudema peaksid nad tulema tagasi Narva jõkke, aga nad ei ole veel suguküpseks saanud, selleks läheb neil kümme aastat aega.

Millised liigid peale tuura Eestist veel ära on kadunud?

Peipsis, Emajões ega Narva jões pole enam abakala nähtud, selline latika moodi, aga natuke väiksem. Palju teda seal enne oli ja miks enam ei ole, seda ei teatagi.

Kõige ohustatumad on siirdekalad − need, kes mere ja jõgede vahel liiguvad, kes tingimata peavad jõgedes kudemas käima. Jõgedesse pääs on rikutud ja jõed ise ka. Narva jõest on pärast hüdroelektrijaama rajamist ära kadunud mitte ainult looduslik lõhe, vaid ka vinträim.

Narva jõe kalastiku limiteerivaks teguriks on kuivast kanjonist tingitud hädad. Sealsed potentsiaalsed suurepärased koelmud seisavad kasutuseta.

Kümmekond aastat tagasi oli ju suur projekt ja plaan sinna kanjonisse vesi tagasi tuua.

See projekt tiksub vaikselt siiamaani, aga seda saab ellu viia ainult Vene poolega koostöös. Suhted pole kahjuks kõige soojemad, aga me pole lootust kaotanud. Eesti-Vene piiriveekogude komisjonis on sellest aeg-ajalt juttu, tehniline valmisolek on olemas, aga arengut ei ole.

Suured asjad võtavad palju aega. Sindi paisu lammutamist ajasime kakskümmend aastat, nüüd lõpuks saab see teoks.

Esimesed kirjad saatsime tõepoolest kakskümmend aastat tagasi, kolmteist aastat tagasi tuli esimene suurem projekteerimine ja keskkonnamõjude hindamine.

See pais oli eraomandis, kellelgi õnnestus ta ära osta, kui uued ajad tulid, ja ta proovis sinna hüdroelektrijaama ehitada, aga õnneks suudeti sellele vastu seista. Lõpuks ostis riik selle ära ja siis hakkasid asjad kiiremini liikuma.

Millised jõed on Eestis kalade poolest kõige liigirikkamad?

Narva ja Pärnu jõgi kindlasti. Narva jõgi on küll ära rikutud, aga oma potentsiaalilt on see kindlasti üks paremaid. Üldiselt on selline reegel, et mida suurem jõgi, seda rikkalikum kalastik. Emajõgi on ka liigirikas, aga seal pole merega seotud liike. Samas on Emajõgi kahe suure järve vahel nagu liiklussõlm − Peipsi ja Võrtsjärve vahet käib väga vilgas elu.

Emajõgi ja Alam-Pedja kaitseala ongi pikka aega olnud teie oluline tegutsemispiirkond. Miks?

Emajõgi on meile kogu aeg eriline tundunud. Kui hakkasime seal käima, nägime vanajõgede süsteemi ja saime sotti, kuidas kalad seal liiguvad − paramatult hakkad Emajõe-usku.

Kalade kaitsmine tähendab ennekõike nende elupaikade kaitsmist?

Jah, eelkõige elupaikade kaitse, aga paralleelselt toimub ka isendikaitse. Osa Natura-alasid on ka kalade kaitsealad, kalapüügil on kehtestatud keeluajad ja on nimekirjad liikidest, keda üldse püüda ei tohi.

Mida te Purtse jõe puhastamise plaanist arvate?

Me ei ole jääkreostuse spetsialistid, aga usaldame ekspertide hinnangut, et see reostus on vaja sealt kindlasti kõrvaldada. See, kuidas reostuse liigutamine jõele võib mõjuda, on ajutine − nagu süsti tegemise hetkel on valus, aga pärast läheb paremaks. Kalastikule mõjub see pikas plaanis hästi.

Kas teil on kalade seas mõni lemmik, kelle käekäik eriliselt korda läheb?

Kas just lemmik, aga kõige rohkem oleme oma pika tegutsemisaja jooksul latikaga tegelnud ja neid märgistanud. Latikas on vähemalt sama huvitav kala kui lõhe. Kõik teavad, et lõhe läheb oma kodujõkke kudema − latikas täpselt samamoodi. See latikas, kes Emajõkke kudema tuleb, tulebki iga kord siia. Peipsi järves on eri latikapopulatsioonid, üks on Emajõe populatsioon. Aga mitte lihtsalt Emajõe oma, vaid igas vanajões käivad ühed ja samad latikad. See latikas, kes tuleb Emajõge pidi peaaegu sada kilomeetrit ülesvoolu, hargneb seal vanajõgede kaupa: samad isendid samadesse vanajõgedesse.

Osa latikaid läheb kevadel Võrtsjärve, selgus, et need kalad ongi Võrtsjärvest pärit, väikesena Peipsisse läinud ja seal suureks kasvanud ning nüüd tulevad Võrtsjärve kudema. Seda saime teada tänu nendelesamadele analüüsidele, millest enne tuuradega seoses rääkisin.

Üheksa aastat tagasi panite Narva silmudele saatjad kõhtu. Mida olete neid jälgides teada saanud?

Narva silmu-uuring on päris palju uut infot andnud. Üks asi, et me tunneme seda kala nüüd palju paremini. Teiseks saame nüüd kindlalt öelda, et see silm läheb massiliselt nii kõrgele üles välja, kui ta saab. Ja kui see kanjon oleks kättesaadav, oleksid silmusaagid Narva jõe peal kindlasti palju suuremad.

Me nägime, kuidas ta liigub: tulevad sügisel ja lähevad paika. Tuli välja selline huvitav asi, et need silmud, kes esimesena tulevad, ei lähe mitte kaugemale, nagu oleks võinud arvata, vaid jäävad alla ja võtavad lähemad elupaigad ära ja hilisemad tulijad peavad üles minema. Need, kes enne tulevad, on otsustanud söömise varem ära lõpetada ja on veidi väiksemad, teised kasvavad suuremaks ja ujuvad kaugemale.

Silm on selline kala, kes elab kõigepealt mitu aastat jões, siis üks-kaks aastat meres, kus kasvab oma kasvu täis, tuleb jõkke tagasi, nälgib seal terve talve, kevadel koeb ja siis sureb ära.

Milliste liikidega veel olete rohkem tegelnud?

Tõugjatele oleme saatjaid külge pannud. Enne oli temast ülivähe teada, teda ennast oli ka vähe. Tõugjaga on sama lugu nagu lõhega − tema peab ka kärestikule kudema minema. Nüüd on Emajõe süsteemis Põltsamaale, Pedja jõele ja mujalegi kalapääsud ehitatud ja tõugja elu ongi paremaks läinud, tal on võimalus jälle kosuma hakata. Oleme tõugjat Emajõe süsteemi ka asustanud, umbes sada tuhat isendit.

Pärnu jões oleme hoolega uurinud vimba ja veidi ka siia rändeid. Panime vimmale saatjad külge ja tõstsime nad üle Sindi paisu, et näha, kuhu nad läheksid, kui seda paisu ees ei oleks. Oli huvitav vaadata, kuidas nad mööda seda süsteemi laiali levisid ja käisid eri kärestike peal kudemas. Vimb on ju portsjonkudeja, koeb mitu korda ühe perioodi jooksul, kord ühe, siis teise kärestiku peal.

Väljaspool Eestit käisin näiteks 2012. aastal Vanuatul, kus suured angerjad ujuvad mitmesaja meetri kõrgusesse vulkaanikraatris olevasse järve; õigemini sel ajal on nad veel väikesed ja ronivad üles mööda märga rohtu. Seal järves kasvavad nad suureks, hüppavad siis sada meetrit kosest alla ja lähevad ookeani. Kellelgi polnud õrna aimu ka, kuhu nad kudema lähevad. Käisime seal rahvusvahelise seltskonnaga, panime kudema minevatele angerjatele saatjad külge ja selgus, et nad lähevad kudema umbes tuhande kilomeetri kaugusele. Päeval liiguvad kuuesaja meetri sügavusel, ööseks tõusevad pinna lähedale, et kuu ja tähtede järgi orienteeruda.

Kui tähtis koht on kalal teie enda toidulaual?

Ei ole väga tähtis. Kui mul on elus kala käes ja mul on valida, kas ta märgistada või tuua toidulauale, siis märgistamine pakub ikka palju suuremat rõõmu.

 

 

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.