Saada vihje
Kandke mind maha − ma olen nõukaaegne toode (0)
MATTI KÄMÄRÄ
Virve Osila. 

No nii, üks täisaba on jälle teolt tabatud, nagu ütleb Astrid Lindgreni raamatutegelane Blomkvisti lugudes. Meie nõnda ei ütle. Meie otsime rahvavaenlasi ja toome nad päevavalgele. Seekord tõsteti punastesse kalossidesse Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, kes korraldab kaks kontserti nõukogudeaegsetest lauludest.

Tore ju, sest head muusikat pole kunagi liiga palju. Aga nagu ikka, tegijal juhtub. (Ei juhtu vaid nendel, kes keegi ei ole ja miskit ei tee − read ühest mu varasemast luuletusest.) Liigse punase värvi ja sirbi-vasara sümboolikaga pingutati üle. Nüüd on vigade parandus tehtud, aga ikka on halvasti.

Märtsikuus on kaks väga kurba kuupäeva, on ka emakeelepäev ja seepärast polevat sobilik venekeelseid laule laulda. Julgen meelde tuletada, et märts on ka kevade alguse kuu: taevas läheb heledamaks, vesi hakkab vulama, pajud seavad end urvaehtesse ja aedades lõhnab lume alt sulanud muld taassünni ja elu järele.

Vaenamine oleks õigustatud siis, kui laulude tekstid nõretaksid armastusest kommunismi, natsismi või ükskõik millise muu koletu -ismi vastu. Aga kui laulud räägivad inimestevahelisest armastusest; sellest suurest kaunist tundest, mis elu kestmiseks möödapääsmatult vajalik on − mis tähtsus on siis, millal need laulud loodi või kes neid esimesena ette kandis?

Langen nüüd kindlasti üleüldise hukkamõistu ohvriks, aga nõukogudeaegsed laulud meeldivad mulle! Minu elevandijala alla jäänud kõrvale tunduvad toonased viisid palju meloodilisemad, sest need on mu nooruse viisid. Kas me tõesti oleme valmis mäluekraanidelt kustutama meie rahva suurkuju Georg Otsa, kes laulis nõukogude ajal loodud laule nii eesti kui vene keeles? Meie suurepärane Arne Oit kirjutas oma imelised meloodiad samuti nõukogude ajal.

Kadunud Jaak Joalat sõimasid mu aatelised rahvuskaaslased tema lauluaegadel Kremli ööbikuks ning avaliku ja auga välja teenitud imetluse pälvis ta alles pärast surma. Hauatagune elu võib ju olemas olla, aga hea inimene väärib tunnustust ja tähelepanu ikka siinpool, kus saame olla kindlad, et ta meid kuuleb. Muide, mina kuulan Vladimir Matetski “Lavandat” ja Raimonds Paulsi laulu “Miljon helepunast roosi” mitu korda meelsamini kui räppstaaride ropendamist. Kuid materdama ja lahterdama ma neid ei hakka, sest nii, nagu on kõik inimesed erinevad, on seda ka nende muusikalised ja kultuurilised eelistused. Ja veel. Üks minu iidolitest nõukaajal oli ja on tänini Vladimir Võssotski, tema looming on senimaani palsam mu hingele. Ning ega toonased popmuusikud ju ei pommitanud Tallinna ega küüditanud meie inimesi …

Torn (vasak)

Aga jätkan nüüd üldisemalt. Muusika muusikaks, kuid see pidev nõukaajast tänitamine hakkab mind tõesti ära tüütama. See on nagu viirushaigus, millest ei tahetagi paraneda. Mina olen 100% nõukaaegne toode. Mind tegi mu Saksa sõjaväes Sinimäe lahingutest ärakaranud ja sõja lõpuni metsas redutanud isa valmis nõukaajal. Karbiidi toidukraami vastu vahetades kohtus ta mu emaga ja esimese sõjajärgse aasta alguses pandi mind idanema. Ma ei mäleta oma lapsepõlve ajast teist nii vinget eestimeelset meest kui mu isa.

Vaesuse tõttu oli üheks tema tegevusharuks puskari ajamine, sest see oli maksevahendina eluliselt vajalik. Loomulikult said seda priilt väikesed vihased parteigenossed, sest muidu oleks “tööstus” likvideeritud, seda enam, et isal oli punase aja vastane must minevik. Kord, kui üks MTJ punaülemus tasuta saadud samakat kaanis ja lihtinimeste ees oma võimuga praalis, katkes mu isa kannatus. (Mina varjusin toona kadakapõõsa all, suu samblas, sest mul oli rangelt keelatud viinavõtuseltskonna lähedale minna.) Isa läks punapartei ülistamist kuulates ise ka näost aina punasemaks ja lõpuks prahvatas: “Kuradi kurat! Ma situn sinu ja su partei siia puu külge nii kinni, et seitse sugupõlve teid lahti ei kuse!” Järgnes hauavaikus. Ma olin nii ehmunud, et litsusin end veel rohkem maadligi ja roomasin tagurpidi käigul tare poole. Kui ema minusugust sammalhabet nägi, sai ta kohe aru, kus ma olin käinud. Ta ütles mulle pärast minu nutust jutustamist, et rohkem me sellest ei räägi. Ega rääkinudki.

Meie kodus kuulati raadiost nii selleaegseid uudiseid kui Ameerika Häält. Meie peres oli nii esimese Eesti kui ka nõukogude ajal kirjastatud/trükitud raamatuid. Ka minu praegustes raamaturiiulites on Eesti Raamatu välja antud väärtkirjandust. Peaksin ma selle nüüd vahetama uuel Eesti ajal välja antud sama sisuga, aga kümneid kordi kallimate teoste vastu? Äkki olen ma isegi prügimäe kandidaat? Nõukaaegne toode, selleaegse lapsepõlve, nooruse, armastuse ja armatsemisega; toonaste sõprade ja harjumustega …

Oma kõige tähenduslikumad isamaaluuletused kirjutasin ma möödunud sajandi kaheksakümnendatel ja kandsin neid ette rahvakogunemistel üle Virumaa. Mina ei nimeta ennast vastupanuvõitlejaks, ma olin lihtne eesti naine, küll nõukaaegne, aga ma unistasin vabast Eestist. Nüüd me oleme vabad. Kuid ümberringi kosub ja kasvab vaen ja vaenlaste otsimine. Minus ei ärata nostalgiat mitte nõukogude aeg, vaid minu ja mu lähedaste elu selles ajas. Ma ei saa ega tahagi seda endast välja lõigata, sest siis oleksin ma praegu teine inimene. Aga mina tahan olla mina!

Kümmekond aastat tagasi olin ma lillepoes järjekorras ja ostsin suure kimbu tulipunaseid šaboonelke, mis mulle meeldivad nii lõhna kui vastupidavuse pärast. Minu taga seisid kaks prouat, kes omavahel arutasid, kas see olen ikka mina. Poolkuuldavalt ütles üks proua teisele: “Ise luuletaja ja jutu järgi suur patrioot, aga ostab kommunistide lilli!”

Ma arvan, et kõige selle taustal tuleb vägisi tõdeda, et meie riigi ainuke tõeline eestlane on Ivan Orav − ja kahjuks on temagi väljamõeldis. Eesti 100. sünnipäeva eel tekib minus vastuolu: kui nõukaaeg on tõesti meile sobimatu ja sellega ei tohi arvestada, siis millise numbriga sünnipäeva me ikkagi tähistame?

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.