Saada vihje
Kohtla-Järve aasta isa peres on kümme last (0)
Kohtla-Järve aasta isa Anton Karhanin oma perega Toilas Oru pargis. ERAKOGU 

Kohtla-Järve aasta isaks valiti sel aastal Estonia kaevanduse rikastusvabriku meister Anton Karhanin, kelle peres on kümme last – viis poega ja viis tütart.

Aasta isa konkursile esitas teid Kesklinna põhikool, kus on kõik teie lapsed õppinud ja õpivad praegugi. Kuidas te oma võidust teada saite ja mida siis tundsite?

Enne konkursile dokumentide esitamist küsiti mult selleks nõusolekut. Olin nõus: miks ka mitte? On ju tore, kui su püüdlusi tunnustatakse. Kuid see ei ole ainult minu teene, vaid ka mu laste ja abikaasa oma − saavutatud edu on ka nende töö ja vaev.

Sellest, et mind aasta isaks valiti, sain teada linnavalitsuse töötajalt − mulle helistati. Muidugi oli see meeldiv. Arvan, et midagi erilist ma teinud ei ole, lihtsalt me elame nii, nagu õigeks peame. Kuid muidugi tunnen ma hinges tohutut rõõmu, et meil on nii suur pere: viis poega ja sama palju tütreid.

Meie pragmaatilisel ajal on nii suur pere väga suur haruldus. Kas te olete ka ise suurest perest pärit?

Kahjuks mitte. Ma olen oma vanemate ainus laps, kuid võin öelda, et olen alati puudust tundnud vennast, kellega mängida või nõu pidada.

Vanemad on teid hästi kasvatanud, sest pole ju saladus, et pere ainus laps kasvab sageli üles egoistina. Kuidas see neil õnnestus?

Arvan, et ka mina olin kunagi selline egoist. Igal juhul kasvasin ma õhkkonnas, kus kõike tehti vaid minu heaks. Praegu võin tunnistada, et harjusin sellega ära ning kaugeltki mitte alati ei mõelnud ma esmajärjekorras kellelegi teisele. Tahtsin saada muusikuks ja mängisin linnaorkestris saksofoni. Lapsi ei tahtnud ma pikka aega üldse. Praegu on seda isegi veidi imelik tunnistada, sest võimatu on oma elu ilma nendeta ette kujutada.

Abikaasa mõjutas?

Seda on vist raske uskuda, kuid kõik muutus siis, kui ma tee jumala juurde leidsin. Räägin kõik algusest peale ära. Oma tulevast abikaasat kohtasin ma Odessas, kus ma suunamisel laevainseneride instituudis õppisin. Pärast lõpetamist, 1992. aastal, tulime Eestisse, sest minu vanemad elasid Sillamäel. Kuna omandatud erialal tööle saada oli siin võimatu, läksin tööle Aidu karjääri − minust sai mäetööline. Sellest ajast peale − juba üle 25 aasta − töötan selles süsteemis. Praegu olen Estonia kaevanduse rikastusvabrikus meister.

Tahtsin saada rokkmuusikuks, harrastasin sellele vastavat eluviisi ja minu käitumine oli mõnikord… just mitte eeskujuks teistele. Abikaasa oli pahane ning meie peres on selle tõttu olnud ka üsna keerulisi aegu. Ükskord astusime kirikust läbi ning seal seistes otsekui kuulsin kedagi lausumas, et kui niimoodi edasi läheb, siis ei saagi ma võib-olla kunagi lapsi…

See pani mind sügavalt mõtlema. Peagi sündis meie esimene laps Kirill. Sellest ajast peale muutus mu elu kardinaalselt − isaks saades pean ma ju vastutama oma poja tuleviku eest. Seejärel aga sündisid meie järgmised lapsed − ning iga kord on lapse sünd olnud meile rõõmus sündmus. Ütlen ilma igasuguse paatoseta, täiesti siiralt, et minule on iga laps hinnaline kingitus. Lasterohkus pole meie puhul mitte kuidagi seotud usuliste veendumustega ning see pole mingi “kohustus” kellegi ees… Lapsed on meie tõeline õnn.

Täies mahus saab pikka intervjuud Anton Karhaniniga lugeda laupäeval, 10. novembril, ilmunud Põhjaranniku paberlehest.

 

 

 

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.