Saada vihje
“Kui hakkad jooksma − jookse lõpuni!” (0)
German Terehhov on jooksnud juba ligemale 24 tundi, kannatada on jäänud veel paarkümmend minutit. MATTI KÄMÄRÄ 

“Kui hakkad jooksma − jookse lõpuni. Kordasin seda lauset endale pühapäeva varahommikul vähemalt sada korda,” tunnistas Kohtla-Järve sitke jooksumees German Terehhov, kui oli just lõpetanud Sillamäel pühapäeva keskpäeval  24 tunni jooksu, läbides selle ajaga peaaegu 200 kilomeetrit.

Seda Eesti nimeka jooksumehe Hubert Pärnakivi raamatust loetud põhimõtet tuli Terehhovil endale sisendada pühapäeva varahommikul, et sundida end pärast kolmetunnist und taas jooksurajale naasma.

Ei mingeid spordijooke, ainult vesi

Esimest korda elus 24 tunni jooksul osalenud Terehhov alustas ülipikka katsumust mõõdukalt. Kui selja taga oli kuus tundi jooksu, oli ta alles 8. kohal. Ent kui enamiku konkurentide tempo hakkas sel hetkel raugema, siis Terehhov läbis Sillamäe rannapargi pisut pikemat kui kahekilomeetrist ringi ikka stabiilselt pisut rohkem kui 12 minutiga ehk kiirusega peaaegu 10 km/h.

Õhtul poole kümneks oli sellel rängal võistlusel osalenud ainus Ida-Virumaa mees kerkinud juba teisele kohale ja hakkas lähenema ka liidrikohal olevale Toomas Undile.  Kümme tundi kestnud jooksu ajal polnud ta senini teinud ühtegi pikemat pausi.

Kui enamikul konkrentidest olid oma laudadele laotud valmis energiageelide ja -batoonide patareid ning kõiksugused eritoidud ja -joogid, siis Terehhov jõi ainult vett. “Olen endale antud lubadusena vihikusse kirjutanud, et mingeid geele ega isotoonilisi jooke ma ei kasuta,” sõnas ta. Õhtul pistis ta lühikeste pauside käigus nahka vaid portsu makarone lihaga.

Kuid kui Terehhov oli jooksnud juba 13 tundi ja jätnud selja taha ligemale 127 kilomeetrit, sai ka tema jaks otsa.  “Öösel läks väga raskeks. Ma pole harjunud öösel üleval olema. Kell üks sõin veel puljongit ja keerasin magama. Arvasin, et rohkem ma rajale ei lähe. Magasin kolm tundi ja kui poole viie paiku silmad lahti tegin, tulid kohe meelde Pärnakivi sõnad, et joosta tuleb lõpuni,” meenutas ta ja vedaski oma kangevõitu keha taas rajale.

Terehhovile on varahommikune jooksmine igapäevane tegevus. Poole viie paiku jookseb ta, väike seljakott seljas, välja oma Kohtla-Järve kodust ja suundub tööle Ahtmesse Ida-Viru keskhaiglasse. Pärastlõunal jookseb ta samamoodi koju tagasi. Nii kogunebki igal tööpäeval 30 kilomeetrit. “Sel aastal on mul olnud ehk kuus-seitse päeva, kus ma pole üldse jooksnud,” märkis ta.

“Ma pole mingi masohhist!”

Terehhov tunnistas, et pikad jooksud on muutnud ta rahulikumaks. “Varem olin üsna närviline. Aga tänu jooksmisele olen muutunud märksa kannatlikumaks. Hommikuti on eriti hea joosta: naudin lindude laulu ja lehtede sahisemist,” rääkis ta.

Unele kulutatud kolme tunni jooksul oli Terehhov langenud üheksandale kohale, kuid alustas viimase seitsme ja poole tunni jooksul taas oma tavapärases tempos jooksmisega konkurentide neelamist. Kui üle Sillamäe rannapargi kõlas jooksu lõppu tähistav pauk, oli Terehhov läbinud juba 197,682 km, mis tähendas neljandat kohta. Esikolmikusse jõudmiseks tulnuks 200 kilomeetrit täis joosta ehk ajaliselt jäi  puudu vähem kui 15 minutit.

“Ma ei ole selle pärast sugugi pettunud. Eesmärk oli tulla finišini võimalikult vähe kõndides. Peale vahepealse unepausi jooksin ma peaaegu kogu aeg,” tõdes ta. “Kogu jooks oli võitlus iseendaga, aga mulle väga meeldis, kuidas osalejad üksteist toetasid. Neid kordi, kus oleks tahtnud seisma jääda, jätkus, aga sain neist üle.”

Sel nädalal Terehhovi Kohtla-Järve ja Ahtme vahel jooksmas ei näe. “Võtan nädala puhkust. Käin võib-olla paar korda basseinis ujumas. Ma pole mingi masohhist − organism peab taastuma,” ütles Terehhov, kel aga juba 6. oktoobril ootab ees täispikk Tartu maraton.

Undi julge rekordikatse seekord ei õnnestunud

Sillamäe 24 tunni jooksu võitja, 205,071 km selja taha jätnud Toomas Unt ütles enne starti  avalikult  välja, et läheb püüdma Eesti tipptulemust 232,344 km, mis on alates 2015. aastast Silver Eensaare nimel. Ideaalse õnnestumise korral tahtis Unt jagu saada 240 km piirist.

Vahetult enne starti ütles ta Põhjarannikule, et on positiivselt meelestatud. “Kõige suurem on risk, et võitu võib saada väike hääl mu peas, mis hakkab poole peal karjuma, kas nii palju on ikka vaja.  Ma olen seda meelt, et hääl ei saa võitu. Keha on valmis, vaim on valmis. Ilm on stabiilne, rada on hea, olen positiivselt meelestatud,” oli ta optimistlik, kui seadis raja äärde oma toidulauale valmis varahommikul peedist, sellerist ja porgandist pressitud värskeid mahlu.

Unt püsis Eesti rekordi löömise graafikus ligemale 16 tundi, läbides ringe ühtlases tempos. Lühikese mõneminutilise pausi tegi ta iga 20 kilomeetri järel. Tema tempo langes märgatavalt ja pausid venisid pikemaks alates kella poole neljast öösel, kui selja taha oli jäänud juba üle 150 kilomeetri.

“Öösel, kui hakkas vihma sadama, tekkis korraks täielik auk. Hakkasin tuikuma, külm hakkas. Viskasin jope peale, istusin, sõin hästi palju. Võtsin geeli, et kiiresti energiat saada. Siis põhimõtteliselt kaks ringi jalutasin, seejärel tundsin, et saab jälle vaikselt jooksma hakata,” meenutas ta rasket hetke.

Aga siis, kui lõpuni jäi veel  kolm tundi, ehk pühapäeva hommikul kell 9 kadus teiste ees pika edu saavutanud Undil igasuguse jooksuisu.  “Keegi oleks justkui kahvlitega säärepealsed läbi torkinud,” tõi ta võrdluse sellest, mida ta tol hetkel tundis. Et sel hetkel sai selgeks, et võistluse võit ja uus isiklik rekord on sama hästi kui käes, aga Eesti tipptulemuse püüdmine võimatu, läks ta üle kõnnile, et ennast säästa.

“Eesmärgid olid seekord suuremad kui mees,” tõdes ta otsekoheselt. “Võiksin igasuguseid  vabandusi välja mõelda, aga tegelikult oli kõik hea: rada, korraldus, ilm. Lihtsalt sain teada, et praegu ei ole vorm selline, mis oleks võimaldanud seatud eesmärgini jõuda.”

Kuid samas tundis ta heameelt nii saavutatu kui uue kogemuse üle, millest on kasu järgmiseks rekordiürituseks valmistumisel. “Ma ei kavatse oma eesmärki − püstitada 24 tunni jooksu Eesti rekord − kuhugi maha matnud. See oli lihtsalt üks õppetund ja ma sain aru, et võtsin ette suurema tüki, kui jaksasin täna läbi hammustada,” ütles ta.

Läbi valu rahulolu poole

24 tunni jooksu Eesti tipptulemus ei jäänud Sillamäel siiski sündimata. Selle püstitas Siiri Pilt, kes jättis selja taha 184,299 km ehk ligemale neli kilomeetrit rohkem, kui oli varasem Raili Rüütli nimel olev tippmark.

Pilt tunnistas finišis, et ei uskunud, et sellise võistluse viimased tunnid nii rängaks kujunevad. “Lõpus tuli iga samm läbi valu. Nüüd on tükiks ajaks ultrajooksu isu läinud. Kui, siis ehk 100 km jooksu võiks taas ette võtta, see on ikka tunduvalt lihtsam,” leidis ta.

Esimese 120 kilomeetri alistamine tuli uue rekordiomaniku sõnul talle endalegi suhteliselt ruttu − juba 13 tunniga. Siis läks aga aina raskemaks ja raskemaks. “Ma ei osanud alguses piisavalt aeglaselt joosta. Pärast oli keha täielikus šokis, pidin kõnnile üle minema. Midagi sellist polnud ma kunagi varem kogenud,” ütles Pilt, kes tõdes, et valule vaatamata oli väga uhke tunne läbida rekordiomanikuna viimaseid kilomeetreid, Eesti lipp käes.

Täielikku rahulolu avaldas finišis ka võistluse peakorraldaja Aet Kiisla, kes suutis läbida 143,580 km. “Kõik eesmärgid said täidetud, viimasel ringil õnnestus veel uuesti jooksusammulegi üle minna. Loomulikult olen ma väga rahul. Väikesed varbad on kutud, ei julge jalanõusidki ära võtta, aga küll nad tagasi kasvavad. Kogu keha on valus, aga see on sedasorti valu, mille kohta mu treener Margus Pirksaar ütles uusaastaööl, et saagu valust teie sõber,” sõnas ta.

24 tundi meditsiinitelgis valves olnud Jevgeni Gužovski tõdes, et arvestades katsumuse ränkuse astet, pole tal eriti palju tööd olnud. “Siia tulnud inimesed on ikka päris hästi ette valmistunud,” sõnas ta, märkides, et  põhilised mured olid villid ja seedetrakti probleemid. “Plaastreid, valuvaigisteid ja muid ravimeid on kulunud. Aga õnneks keegi nõrkemisest kokku ei kukkunud.”

Peeter Vennikas: 24 tunni jooks on piiride kompamine

Sillamäe ultrajooksu stardipaugu andis Peeter Vennikas, kes on ülipikkade jooksude olümpiamängudeks tituleeritud Spartathlonil (joostakse palavas suurte tõusude ja langustega rajal 246 km Ateenast Spartassse) tulnud 2004. aastal kuuendaks − see on saavutus, mida pole hiljem suutnud ületada ükski teine eestlane.

Vennikase sõnul tavaliselt inimene alahindab ennast. “24 tunni jooks on piiride kompamine. Selline distants tundub nii palju raamist väljatulekuna, et korraga kaovad piirid ära. See kaif, mille sellise eneseületusega saad, on kirjeldamatu,” võttis ta enne startipaugu andmist Põhjaranniku jaoks kokku sellise katsumuse võlu.

Ta lisas, et ultrajooksuni jõuavad tavaliselt need, kellele tavapärane maraton (42,2 km) ei paku enam pinget. “Kui maratonis jooksed harrastajana esimest korda näiteks alla kolme tunni, siis oled seitsmendas taevas. Kui teed seda juba kümnendat korda ja ühel hetkel saad aru, et vanus ja füüsilised võimed ei luba saavutatut ületada, siis ultrajooksus ei ole piire,” rääkis ta.

 

Sillamäe 24 tunni jooksul läbitud kilomeetrid

1. Toomas Unt (Eesti, 1975) 205,071 km

2. Mart Maasikrand (Eesti, 1971) 201,129 km

3. Tom Kinnunen (Soome, 1977) 200,144 km

4. German Terehhov (Eesti, Ida-Virumaa, 1972) 197,682 km

5.  Andrei Tihhonovitš (Venemaa, 1971) 186,002 km

6.  Siiri Pilt (Eesti, 1970) 184,299 km (naiste 1. koht ja Eesti naiste tipptulemus)

7. Tatjana Sviridova (Venemaa, 1963) 181,097 km (naiste 2. koht)

8. Margus Luhtoja (Eesti, 1979) 167,954 km

9. Jüri Siht (Eesti, 1964) 163,835 km

10. Liina Kesamaa (Eesti, 1980) 155,599 km (naiste 3. koht)

11. Kirsi Tyni (Soome, 1977)  151,493 km (naiste 4. koht)

12. Aet Kiisla (Eesti, Ida-Virumaa 1975) 143,580 km (naiste 5. koht)

13. Urmas Ervin (Eesti, 1963)  135,249 km

14. Andrus Rüütelmaa (Eesti, 1972) 132,689 km

15. Maris Huopolainen (Eesti, 1988) 100 km (naiste 6. koht)

16. Evelin Pellenen (Eesti, 1977) 95,881 km (naiste 7. koht)

17. Andrei King (Eesti, 1977) 73,230 km

18. Karmen Lepp (Eesti, 1992) 44,400 km (naiste 8. koht)

19. Ulvi Lond (Eesti, 1967) 42,341 km (naiste 9. koht)

20. Leili Teeväli (Eesti, 1946) 42,341 km  (naiste 10. koht)

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.