Saada vihje
Kui mets põleb (0)
Indrek Pung usub, et päästeameti võimekus sündmustele reageerida on kümne aasta tagusega võrreldes oluliselt kasvanud.
MATTI KÄMÄRÄ 

Kõige kuumemal põua ja metsapõlengute ajal võttis Ida päästekeskuse juhtimise puhkuste ajaks ajutiselt üle Indrek Pung, kes oma tavaameti poolest aga juhib siinse päästekeskuse väga olulist lüli, mis peab tagama päästevõimekuse ka siis, kui see päris olematuks kahaneb. 

 

Olete Ida päästekeskuse valmisoleku büroo juhataja. Kogu päästeamet peaks kogu aeg valmis olema − mis asi see valmisoleku büroo on? 

Valmisoleku büroo ongi see büroo, mis tagab päästjate valmisoleku. Seal on ka erisugused valmisoleku tasemed. Üks on operatiivvalmisolek, mis tagab, et komando mehed tuleksid hommikul tööle, autod oleksid mehitatud jne. Teine asi, et kogu võrgustik oleks valmis: mehed koolitatud, tööle planeeritud, varustus ja tehnika hooldatud, et isikkoosseis oleks hädaolukordadeks valmis ja kõik teaksid oma rolli.

Kuidas päästetöötajate närvid praegu on? Kuuleme ju iga päev metsapõlengutest Narva-Jõesuu kandis…

Reakoosseisu jaoks on see periood füüsiliselt raskem. Ent nad tulevad tööle, on tööl 24 tundi, millest suurema aja veavad metsas voolikuid, möllavad ja higistavad seal parmude ning suitsuhaisu keskel. Aga nad lähevad järgmisel päeval koju ning nendele on teema maas − kolm päeva saavad puhata. Kuid juhtivtöötajad, kes seda valmisolekut tagavad, et me lisaks sellele, et suudaksime kustutada Narva-Jõesuus või mujal metsapõlengut, peavad nii-öelda teise ajupoolega hakkama mõtlema, et kui me suure osa oma ressurssidest saadame sinna, kes jääb meil Jõhvi, Kohtla-Järvele või Rakveresse. Kui meil Ahtme linnaosas läheb samal ajal põlema korter, kus on sees inimesed, lapsed, peavad meil olema kohe võtta päästjad, kes on valmis suitsusukeldumist tegema, et need inimesed sealt välja tuua.

Ühel päeval oli olukord, kus meil oli Lääne-Virumaal kaks metsa- ja maastikutulekahju, käis Narva-Jõesuu metsapõlengu kustutamine ning veel oli siin Jõhvi piirkonnas üks maastikutulekahju − neli põlengut korraga. Ja oli hetk, mil regioonis polnud ühtegi autot, mida saanuks saata võimalikule korteri või elumaja tulekahjule.

Aga mis siis saab, kui selline olukord tuleb?

Päästeametis on neli operatiivjuhtimise tasandit. Kolmanda tasandi juht on regiooni korrapidaja, kes peabki vaatama suurt pilti, et ressursid oleksid tagatud. Tema peab läbi rääkima, kas mõnel sündmuskohal on võimalik ressurssi vabastada ja mujale suunata. Kui ei, siis räägib ta komandopealikega, kes siis hakkavad mehi vabadest vahetustest välja kutsuma, et mehitada reservtehnika. Igal juhul peab elupäästevõimekus tagatud olema.

Väga suuri metsapõlenguid, mis kontrolli alt väljunud oleks, nagu Rootsis või Kreekas, pole siiski olnud. Kas see on õnnelik juhus?

Ei julge ära sõnuda, et midagi hullu ei juhtu. Aastal 2006 oli Kurtna järvistu ümber suur põleng, kui põlesid sajad hektarid ja asi läks käest ära. Samal aastal põles Agusalus. Kahe aasta pärast oli Puhatu raba põleng. Pärast neid põlenguid on toimunud suured muudatused ja tehtud väga suuri investeeringuid metsa kustutamise võimekuse parandamisse. Mehed on oluliselt professionaalsemad ja palju parema varustusega kui siis. Meie reageerimise tase on hoopis teine. Ma arvan, et see on üks põhjus, miks meil asjad pole nii käest ära läinud, et me reageerime kiiremini ja professionaalsemalt.

Seesama Narva-Jõesuu näide on kohe võtta. Kui tuli esmane info, et tuli levib väga kiiresti, aga linn ja suvilad on turismi tipphooajal väga lähedal ning kuna me ei pääse sinna kohe kiiresti ligi, et tule levikut tõkestama hakata, siis siin ongi see koht, kus päästetööde juht peab võtma otsuse. Kopter peab tõusma ja hoidma tule levikut nii kaua kinni, kuni jõuame oma ressurssidega järele. Ja nii läkski.

Kas praegu veel pole teada, mis on nende põlengute põhjused olnud?

Päästeametis oleme oma teadmistega niikaugele jõudnud, et sellist asja nagu maastiku isesüttimine on väga raske ette kujutada. Enamik põlenguid on põhjustatud inimtegevusest. On see siis ATVga sõitmine, marjulistel-seenelistel, suitsud hambus, grillimine, lõkke tegemine…

Mis on selliste põlengute puhul kõige raskem?

Meil on lihtne kustutada, kui sündmuskohta on hea ligipääs, seal on head veevõtukohad ja põleng pole väga metsarägastikus, kus on raske liikuda, ning pinnas on selline, kus tuli väga kiiresti ei liigu. Kui üks nendest asjaoludest jääb ära, siis on juba aina keerulisem. Eriti kui on tegemist turbapinnase kustutamisega.

Kas kõige töisem aeg on päästjatel suvel, kui ohustavad maastiku- ja metsapõlengud, või talvel, kütteperioodi ajal?

Kui mõelda teenistuse reageerivat osa, siis selline põuaaeg on raskem. Kütteperioodil pingutame rohkem selle kommunikatiivse poolega, tuletades inimestele meelde korstende puhastamise ja kütteseadmete kontrolli vajadust. Metsatulekahju on ressurssi rohkem kulutav sündmus kui näiteks elumaja tulekahju.

Olete välja arvutanud ka, kui palju sellise metsatulekahju kustutamine meile maksma läheb?

Jah, päästeamet lööb kokku need kulud, mis meile sel põuasel suvel metsatulekahjudest tekivad. Mingil hetkel saab päästeamet ka öelda, kui palju see maksma läks.

Kas suurusjärk on kümnetes või sadades tuhandetes?

Sadades tuhandetes.

On inimesed varasemaga võrreldes tuleohutuse küsimuses teadlikumaks muutunud? Enam pole ammu midagi kuulda olnud nii-öelda hooletu suitsetamise tagajärjel hukkunutest.

Päästeamet on organisatsioon, kes võib, käsi piiblil, vanduda, et ennetustöö on kõige odavam ja kõige tõhusam meetod tuleõnnetuste ärahoidmisel. Kogu statistika ja kõik analüüsid kinnitavad seda.

Praeguseks oleme suurema töö ära teinud ja jõudnud peaaegu kõikide inimesteni, kes jälgivad meediat, saavad maailmast adekvaatselt aru ning mõistavad, mida nad ise ja nende pered teevad. Ent väga suur hulk on neid inimesi, kelle peal senised ennetusmeetodid lihtsalt ei toimi. Siin ongi uus väljakutse: kuidas jõuda selliste inimeste teadvuseni, et muuta nende käitumismustreid.

Kõik ju teavad neid kampaaniaid, et ära mine ise ja ära lase purjus sõpra vette. Aga mida me ikka ja jälle näeme: noored mehed, vee ääres pidu käib, lähevad ja upuvad.

Päästjate alamakstusest on palju räägitud ning valitsus on lubanud palka tõsta. Mis üldse stimuleerib inimesi siia tööle tulema? Palk madal, töö raske ja ohtlik, sageli tuleb kokku puutuda hukkunute ja vigastatutega… 

Eks igal inimesel on oma motivaatorid, kuid meie ridades on kindlasti missiooniga mehi, kes teavad, et see on väärt töö, kus nad saavad inimesi aidata, ja nad on uhked selle üle, et on päästjad ning saavad seda tööd teha. On kindlasti ka neid, kes näevad, et selline mehelik värk, töö tehnikaga, hea töögraafik, kus pärast ööpäevast tööd on kolm vaba päeva. On aega pere ja hobide või lisateenistuse jaoks.

Kuidas teie sellele tööle sattusite?

Lõpetasin 2004. aastal keskkooli ja oli vaja edasi õppima minna. Siis sattusin sisekaitseakadeemia päästekolledžisse. Mul ei olnud lapsepõlves hirmsat soovi päästjaks saada, aga kui ma sinna kooli läksin, siis sai minust selle ala hirmus fanatt.

On teil sellega seoses ka hobisid, kogute tuletõrjeteemalisi marke või pritsimeeste kiivreid? 

Päästjate hulgas on väga palju neid, kes koguvad kiivreid, embleeme, märke ja muud. Minul sellist hobi pole.

Maailmas juhtub kliimamuutuste tõttu aina rohkem loodusõnnetusi: põuad, üleujutused, tormid jne. Kas seoses sellega on aastate jooksul muutunud ka meie päästjate valmisolek erakorralistes oludes tegutsemiseks? 

Hädaolukordadeks valmisolekuga oleme viimastel aastatel üldse Eestis põhjalikumalt tegelnud. Aga lisaks sellele, et päästjad oleks valmis, on päästeameti üks eesmärk, et hädaolukordadeks oleks valmis elanikkond, kes saab ju siis kõige suurema löögi. Ühest uuringust selgus, et inimesed arvavad, et kui on hädaolukord, siis jõuavad päästjad nende juurde kiiremini kui muidu, sest on ju hädaolukord. Aga seda ei mõelda, et tegelikult on siis, kui näiteks torm on üle käinud, abivajajaid palju rohkem, kuid päästjaid ikka sama palju.

Elanikkond peab aru saama, et kui näiteks elekter kaob pikaks ajaks ära, siis peab olema endal mingi vastupanuvõime hakkamasaamiseks. Eks maapiirkondades on inimesed sellega harjunud ja saavadki hakkama. Aga mis juhtub siis, kui näiteks Ahtme linnaosas läheb elekter kolmeks päevaks ära? Siis läheb ikka jamaks. Sellepärast ongi vaja tõsta inimeste valmidust ise hakkama saada.

Aga mida me siis tegema peame? Iga päev vett koguma ja kuivikuid kapis hoidma?

Eesti riigi arusaam on see, et oleme hästi tugev riik siis, kui iga leibkond suudab kõrvalise abita vähemalt seitse päeva vastu pidada. Aga ka päästjad peavad olema valmis selleks, kui elekter ära läheb − alates sellest, kuidas garaaži uksed lahti saada, lõpetades sellega, kuidas me väljakutseteate kätte saame ning kust me kütust võtame, kui tanklad enam ei tööta.

Mida te kõige rohkem kardate? 

Kardan kogu aeg seda, et teeme väga palju ennetustööd, aga elanikkond äkki ei saagi meie sõnumitest aru. Kuid inimestelt saadav tagasiside õnneks neid hirme ei kinnita.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.