Saada vihje
Looduseinimesed avastasid Alutagust (0)
Kokkutulek tõi Iisaku lauluväljakule sadu loodusehuvilisi, keda kuuldu ja nähtu innustas siia tagasi tulema.
PEETER LILLEVÄLI 

Nädalavahetusel Peipsi veeres toimunud Eesti looduskaitse seltsi kokkutulek tõi Alutaguse maile pool tuhat loodusehuvilist üle Eesti. 

 

Mõnedki kaugemalt tulnud seltsi inimesed suhtusid kokkutuleku paika varem pisut skeptiliselt − mida seal tuhamägede kandis ikka vaadata on.

Oli küll − ja kuidas veel. Kurtna järvedest Selisooni, Mäetaguse mõisast Vasknarva kloostrini.

“Nii palju kui mulle ütlema tuldi, olid kõik väga rahul. Üllatunud ka − et siin kandis nii põnevaid asju on. Mõnigi ütles, et sai nüüd hamba verele ja plaanib veel siia kanti tulla,” rääkis kokkutuleku kohapealne eestvedaja, seltsi Alutaguse osakonna juht Anne Nurgamaa.

Elamusi igal sammul

Test post injection
Footer reklaam

Esimese elamuse said reedel Kauksisse kogunenud seltsi liikmed samal õhtul Tuletorni kontserdil.

Laupäeval enne kokkutuleku ametlikku avamist Iisaku lauluväljakul pidas enamik auasjaks Tärivere vaatetorni otsa − või vähemalt jalamile − oma jäljed maha jätta.

Pärast avamist mindi bussidega avastusretkedele. Variante, kuhu sõita, oli mitu, valida sai ainult ühe. Kohapeal katsuti nii seada, et iga piirkonna inimesi jaguks igale retkele − pärast hea omavahel muljeid jagada ja teistes kadedust (ja tagasitulemise tahtmist) tekitada.

Mis mujalt tulnuid üllatas?

Et Peipsi järv nii kiiresti ja palju muutub − ühel päeval ühtmoodi, teisel päeval teisest kaarest tuulega hoopis teistsugune.

Et Alutagusel ei olegi tuhamägesid.

Et Peipsi-äärsetes vene külades ei kasva nõgesed aknalauani, vaid kõik on kena ja hoolitsetud.

Et poluvernikud ei ole samad kui setud, vaid hoopis omaette rahvakild.

Et Kurtnas saab jutti mitmes järves ujuda.

Et Alutagusel on kriivad − varem polnud sellist sõnagi kuuldud, nüüd nähti oma silmaga.

Üllatus oli retkelistele ka kohtumine Mall Hiiemäega Leterma künnapuu juures (Anne Nurgamaale see muidugi üllatus ei olnud).

Ja kohalikud regilaulikud, kes kokkutuleku avamisel kõnede vahepeal laval platsi võtsid ja rahva kaasa laulma panid.

Alutaguse nimi tõusuteel

“Ruumi on meil siin palju,” andis Alutaguse vallavanem Tauno Võhmar kohale tulnuile aimu, kuhu nad õieti tulid. “Pinda on pool maakonna territooriumist, aga inimesi umbes sama palju kui hunte ja lendoravaid.”

Hanno Zingel keskkonnaministeeriumist viis pindalajutu sujuvalt loodava rahvuspargi peale üle − see hakkab hõlmama ligemale ühte sajandikku Eesti pindalast. Mis vabariigi sajanda sünnipäeva aastal on üsna sümboolne.

Kui 1971. aastal loodi esimene, Lahemaa rahvuspark, oli see tõesti Eesti rahva rahvuspark − nii palju inimesi elas ja lõi selle loomisele kaasa.

“Aeg on küps, et kuuenda, Alutaguse rahvuspargi kasv ja kujunemine saaks olema niisama tore. Looduskaitse selts mängib selles suurt rolli, nad on olnud meile head kaasamõtlejad,” innustas ja tunnustas Zingel.

Taavi Pae Tartu ülikoolist sedastas, et Alutaguse teeb kohanimena praegu läbi tõelist tõusu: vald, rahvuspark…

“Alutaguse nimi on pärit 13. sajandist, selle päritolu kohta on mitu arvamust: Lüganuse vallas asunud Alulinna tagune, alepõletamisest tuletatud, alu kui madalam koht. Alutagusele on iseloomulikud sood, rabad, metsad ja suured loodusmassiivid, aga ka mitmekesised pinnavormid. Erilised on siin kriivad ehk mandriluited, mis tekkisid ajal, kui jää Eesti aladelt taandus, taimestikku polnud veel tekkinud ja liivad pääsesid liikuma,” tekitas ta peatselt piirkonda avastama minejates põnevust.

Anne Nurgamaa pajatas juurde jupikese Alutaguse pärandkultuuri ja sellega oli avastusretkedele minejates kõige ees ootava vastu piisav põnevus tekitatud.

Põnevus jäi pärastki püsima. Alutagusele − ja Ida-Virumaale − tõi kokkutulek hulgaliselt austajaid juurde.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.