Saada vihje
Maailmarändur, kes on kinni oma kodus ja peres (0)
KAJA PEREGA: Vasakult tulevane minia Keidi, tütar Liisu, kelle süles on tema noorim laps Lilli (1,5aastane), selja taga väimees Marko, ees autos nende keskmine tütar Leenu (4aastane), Kaja, noorem poeg Mats koos oma aastase tütre Mirteliga, tütar Käbi ja tütrepoeg Nigol (6aastane). Pildilt on puudu vanem poeg Simmo, kes oli tööl, ja abikaasa Mehis.
MATTI KÄMÄRÄ 

Läheme Kaja Kreismanile külla pärast seda, kui ta on kuulutatud Ida-Virumaa aasta emaks, aga nii tegusa ja mitmekülgse inimese puhul oleks patt piirduda ainult emarolliga. Räägime kodust ja ettevõtlusest, kaitseliidust ja reisimisest, koorilaulust ja poliitikast. 

Istume sinu Lüganuse vallas asuva kauni kodu terrassil. Püssi tuhamägi on siit kiviga visata, aga kaitsva metsatuka varjus valitseb tõeline looduse idüll. 

Sain 19, kui selle maja ostsime. Abiellusime 18aastaselt − selleks pidime võtma alaealiste asjade komisjonilt loa, sest Mehis oli dokumentide sisseviimise ajal alaealine. Ja kuigi mõlema vanematel oli maja, otsustasime kohe, et kolime eraldi. Maja on 1930. aastatel ehitatud üürimajaks, kaevandus kasvas siis nii suure tempoga. Üks talunik ehitas selle oma maa serva peale ja siin on elanud kõige rohkem kaheksa peret korraga. Kusjuures meie oleme teinud majale juurdeehitise.

Alguses elasime ühes toas ja köögis, sest mujal ei kannatanud. Vesi oli kaevus ja käimla aianurgas.

Jäite mõlemad oma juurte juurde − Lüganuse valda. Kas see oli teadlik valik või lihtsalt juhtus nii?

Ma arvan, et see oli nii ja naa. Ma ei usu, et me 18aastaselt väga süviti sellele mõtlesime, aga meil ei olnud kunagi ka selle vastu midagi. Võib-olla oleks läinud teisiti, kui ma oleksin läinud kusagile kooli, aga kuna meil sündisid kohe järjest kolm last − 20aastaselt olin juba kolme lapse ema −, siis ei olnud kusagile eriti minna ka. Aga mulle hästi meeldib juurte juures olemine ja ma olen uhke, et kõik meie neli last elavad samuti Ida-Virumaal.

Oma kodukoha armastuse juures oled sa suur maailmarändur − laste väitel on sul nähtud peaaegu viiendik maailma riikidest. Kas hakkad juba maailmarändurist endisele erakonnakaaslasele Tiit Pruulile kandadele astuma?

Tiit Pruuli on ikka rohkem rännanud. Meil on koridori seinal maailmakaart, kuhu märgime külastatud riigid. Meile on reisida meeldinud kogu aeg. Kui me koolis käisime, oli matkaklubide hiilgeaeg juba möödas, nii et Ingrid Kuligina juhitud Alutaguse matkaklubisse sattusime alles pärast abiellumist.

Meie esimesed reisid viisid Põhja-Norrasse, Ungarisse ja Slovakkiasse. Need olid lahedad rattamatkad. Vanemad aitasid siis lapsi hoida ja saime nad koju jätta. Koos lastega oleme käinud Eestis roheliste rattaretkedel.

Mida me oleme alati koos lastega teinud, on mäesuusatamine.

Oled suuskadel mägesid vallutanud juba ligi 20 aastat. Kui alustasid, polnud see ju veel Eestis üldse levinud.

Kuna sõber Andrus Talsi oli lõpetanud kehakultuuriteaduskonna ja õppinud Kuutsemäel selgeks mäesuusatamise ning meil olid ühed tuttavad, kes elasid Kesk-Soomes, siis hakkasime seal käima. Esimesest korrast jäi pisik külge.

Matkamise pisik tuli natukene hiljem. Praegu meeldibki mulle kõige rohkem seljakott seljas matkamine.

Eelistad telki mugavale voodile, kuigi võiksid seda endale lubada?

Jah. Kui olime novembris Põhja-Vietnamis, siis seal sadas neli päeva jutti. Olime kogu aeg põlvini vees, sest teed muutusid jõgedeks ja kaanid imesid jalgade külge. Siis otsustati, et võtame üheks päevaks hotelli ja kuivatame oma riided ära. Oli ikka hea küll! Aga kui lähed niisama ühest hotellist teise, siis pole pooltki seda mõnu.

Tahaks veel minna proovima midagi sellist, mis on eneseületuse piiril. Nepalis mägedes olin pikali maas ja oksendasin. 5000 meetrit oli see kõrgus, kuhu me pidime jõudma, ja minu tipuks jäi 4800 meetrit. Seal keerasime ühe naisega otsa ringi ja saime pärast grupijuhilt kiita, sest mägedes on kõige tähtsam õigel ajal lõpetamine.

Aga midagi jäi kripeldama?

Mind ei jäänud kriipima see, et ma ei teinud viimast 200 meetrit, aga mägedesse lähen ikka. Järgmisel aastal saame Mehisega 50 ja tahaks Kilimanjarol ära käia. See on ühe mandri kõrgeim tipp [Aafrika kõrgeim mägi − toim.] ja selline, kuhu saaks ronida ka minusugune mitteproff. Seal ei ole vaja kasse ronimiseks ja kõrgus on 5000 millegagi.

Mitu reisi aastas keskmiselt koguneb?

Ühel aastal käisin kaheteistkümnes riigis. Sel aastal käisime Itaalias suusatamas, nüüd lähen Põhja-Eesti Turismiga Kreekasse ja sügisel Gruusiasse matkama.

Turism pole sulle südamelähedane mitte ainult selles võtmes, et sa ise reisid, vaid sa oled ka aktiivne Ida-Viru turismi edendaja, kuuludes mitmesse koostööorganisatsiooni. Kas Tuhamäe hostel Kiviõli seikluskeskuses sündis armastusest mäesuusatamise vastu?

See sündis puhtalt patriotismist. Sellist keskust ei saa teha ilma majutuseta, aga keegi teine ei olnud nõus tegema.

Loodame, et kui seikluskeskuses valmib suvine elamuspark, suureneb ka meie hosteli täituvus. Selleks, et rahul olla, oleks vaja keskmist täituvust aasta ringi vähemalt 60 protsenti. Praegu on 40 protsenti ja paneme oma raha päris palju juurde.

Talvel ma võin kas või nahast välja pugeda, aga ma ei saa nädala sees suusatajat ööbima − inimesed ei ole harjunud talvepuhkust Eestis veetma. Suvel on inimesed niikuinii puhkusel ja sõidavad ringi. Kui meie juures on vähegi midagi teha, jäädakse hea meelega ööseks.

Kõige suuremaks plussiks loen seda, et meil on püsikliendid, kes tulevad talvel ja suvel, pere ja firmaga. See tähendab, et ma ei tee midagi valesti ja see teenus meeldib inimestele, oleks ainult kohapeal tegevust.

Aga minu põhitöökoht on endiselt Kiviõli kaubahoovis.

Pearaamatupidajana? 

Sellega on huvitav asi, et kui ma lõpetasin keskkooli, oli minu tunnistusel üks “neli”. Ma oleks pidanud minema kusagile edasi õppima, aga jäin lastega koju ja olin kuus aastat jutti. Sel ajal tehti esimesi ettevõtteid − Kiviõli kaubahoov sai tänavu 25aastaseks.

Kui meie Mehisega olime keskkooli viimases klassis, olid Andrus ja Riina Talsi noored õpetajad ning meil tekkis hea klapp. Hakkasime läbi käima. Kui neli meest asutasid kaubandusettevõtte, tehti mulle ettepanek hakata raamatupidajaks. Ma ütlesin, et ei tea raamatupidamisest midagi, aga hakkan küll! Sain esimesest päevast kohe pearaamatupidajaks − teisi ei olnud.

Nüüd olen seda ametit 25 aastat pidanud. Ju siis edukalt, sest minema pole löödud. Vastupidi, minu töö eest on mulle antud 20 protsenti osalust.

Veerandsada aastat ühel ametipostil on tänapäeval muljetavaldav. 

Eks iga töö tüütab ära, vahet pole, aga mina lõbustan ennast raamatupidamise vahepeal sellega, et ehitan maju, kaubanduskeskusi või hotelle [naerab].

Saan aru, et üks uus ehitis on ka koduõues plaanis ja selleks on suitsusaun. Käisid selleks isegi palksauna ehitamise kursustel.

Selle üle me vaidleme. Kuna suitsusaunad lähevad kergesti põlema, siis Mehis on seda meelt, et ehitada tuleks vene saun.

Viimane ehitamine kodus oli alles novembris. Ostsime viis aastat tagasi karavanimaja, millega sõidame vahel sohu või Peipsi äärde ööbima. See seisis ühes kaubahoovile kuuluvas laos, kuid ladu müüdi maha maha ja meil ei olnud karavani kusagile panna. Pidime hakkama kiiresti ehitama. Arvan, et kui ma poleks kohe pärast kooli abiellunud ja lapsi sünnitanud, siis äkki oleksin õppinud arhitektiks.

Tänapäeval pole ju probleem ka küpses eas eriala vahetada ja uuesti õppima minna.

Käisin umbes viis aastat tagasi õppimas raamatupidajaks.

Et töö käigus omandatud teadmised tagantjärele paberiks vormistada?

Parasjagu oli vaba aega ja mõtlesin, et proovin − millegagi peab ju tegelema. Tore grupp oli, aga õppimise poolest ei olnud midagi uut. Ja ma vist ei viitsiks selles mõttes enam õppida, et niigi istun iga päev laua taga. Nädalavahetustel peaks liikuma ja midagi muud tegema.

Kui suure tüki ajast kaitseliit võtab?

Eelmisel aastal olin kuus korda väliõppusel, kõige pikem oli kuuepäevane.

Kaitseliitu astusin viis aastat tagasi, natukene hiljem tuli Mehis järele. Kindlasti mõjutas Ukrainas toimuv. Teiseks see, et sain riigikogus olles käia kõrgematel kaitsekursustel − see on võimas asi. Siis saad aru, et on kaks varianti: kas paned jooksu või hakkad vastu.

Sina joosta ei taha?

Ei taha. Ja kui vastu hakata, siis pole mõtet niisama vehkida, peaks midagi teadma ka. Küsisin, kellest on puudus. Kusti [granaadiheitja Carl Gustav − toim.] seljas ma metsas joosta ei jõua − jalad ei pea vastu −, aga pakuti staabi sidemehe kohta ja see mulle meeldib. Kuna meil on NATO, peame kõik inglise keelt rääkima. Esiteks ma ei oska väga hästi inglise keelt ja teiseks on see täiesti spetsiifiline keel, oma lühenditega. Nende õppimine võtab päris palju aega.

Veel suurem väljakutse on minule kannatada ära käsklusi stiilis telgid-kokku-telgid-lahti. See on tore, sest olen muidu kamandaja tüüp. Kooris püüan ka mitte sõna võtta, vaid alluda üldisele korrale.

Nagu kaitseliidus, olete Mehisega koos ka segakooris Poolkuu.

Arvan, et oleme juba peaaegu 30 aastat seal kooris laulnud, aga erinevalt Mehisest, kes on muusikute suguvõsast ja 12. eluaastast saati bände teinud, pole mina musikaalne. Kooris laulan teistega kaasa, ma ei ole solist.

Oleme kogu aeg mõlemad ka sporti teinud. Mina olen pallimängud ära lõpetanud − pärast õlaoperatsiooni enam ei kannata. Käin nüüd jõusaalis. Mehis on viimased kolm aastat sulgpallihull.

Kuidas oma suhet värskena hoida, arvestades, et olete koos kolmandast klassist?

[Naerab.] Sattusime Lüganuse koolis kokku 1. klassist, aga esimestel aastatel võtsime hoogu. Kolmandas klassis narriti meid pruudiks-peigmeheks ja me “lõpetasime” ära. Umbes 8. klassis käisime ka aastakese, aga Mehis oli pilli- ja pullimees, mina õppisin ja tegin sporti.

See ei takistanud teil heaks tandemiks saamast. 

Selle nimel peab natukene vaeva nägema. Me teeme hästi palju asju koos, aga see tähendab seda, et meil on ka millestki rääkida. Kui ühele meeldib šopata ja teisele metsas madistada, siis millest nad räägivad? Aga meil ei ole igav.

Ma ei pea pingutama, et Mehisega reisile minna. Ta on parim reisikaaslane ja me käimegi koos.

Oled tegutsenud nii kohalikus poliitikas − olnud Kiviõli linnapea ja volikogujuht − kui kõige kõrgemal tasemel riigikogus. Praegu esindab teie peret kohalikus poliitikas Mehis, kes on Lüganuse vallavolikogu liige. Sina pead pausi, kui välja arvata IRLi piirkonna juhatusse kuulumine.

Ma olen alati nõus kaasa lööma, avaldasin arvamust ka IRLi uute põhimõtete üle. Põhjus, miks ma poliitikast eemaldusin, oli see, et minu arvates tuleb teha kõiki asju süviti ja südamega. Ühel hetkel tundsin, et võtan seisukoha kellegi teise seisukohtade najal, on see siis ajakirjandus või mõni sõber.

Näiteks mul ei ole seisukohta Rail Balticu ega tselluloositehase küsimuses, aga kui ma tahaksin midagi öelda, peaksin asja endale selgeks tegema. Mitte niimoodi, et kirjuta alla, see on paha, samal ajal kui teine ütleb, et jumala hea asi. Sellepärast leidsin, et minu aeg on poliitikas otsas, ja ma ei kandideerinud viimastel kohalikel valimistel.

Juba käiakse pinda järgmiste riigikogu valimiste pärast, aga … Ma saan sellest aru, sest on vähe neid inimesi, kes viitsivad, ja vist on vähe ka neid, kellel pole plekke küljes. Kes teeb, sel juhtub. Minul vist ei ole suudetud veel plekke leida.

Eilegi [intervjuu toimus kolmapäeval − toim.] saatis IRLi sekretär õnnitluse aasta ema artikli puhul ja kirjutas: “Toompea igatseb sind taga.” Mina ei igatse. Tallinn on viimane koht, kus elada. Pühapäeva õhtuti tõusid juba turjakarvad püsti, et pean Tallinna minema. Mulle ei meelde see müra. Teiseks polnud ma kunagi üksi elanud.

Lüganuse volikogus on praegu pehmelt öeldes turbulentsed ajad. Kas see on kergendus, et saad seda kõrvalt vaadata?

Selles mõttes on muidugi kergendus, sest see on ikka hullumaja, mis praegu toimub. Esiteks on uue valla töömaht nii suur ja seda ei lasta teha. Rong saadi õiges suunas liikuma ja nüüd tõmmatakse jälle pulgad vahelt ära. Mine võimu kukutama, kui sul on kolm häält rohkem! Aga praegu võib see kiskumine kesta neli aastat. Samal ajal käib Kiviõli vaikselt maha.

Ajal, kui lapsed esitasid sind aprilli lõpus Ida-Virumaa omavalitsusliidule hea ema 2018 kandidaadiks ja kirjutasid pikalt-laialt, miks sa peaksid selle tiitli saama, olid sina teel Eesti pikimale, 100kilomeetrisele Võhandu paadimaratonile. Eelmisel aastal tegi selle läbi toonane töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski. Seda kannatuste rada “Pealtnägijas” vaadates ei tekkinud ausalt öeldes tunnet, et tahaks ka… 

Seda saatelõiku vaadates ma ikka väga kahtlesin selles paadimaratonis. Läksin ainult sellepärast, et leppisime kokku: kui enam ei jõua, siis lõpetame ära. Ja me ei sõitnudki läbi − lõpetasime üheksa tunniga. Kui oleks läbi sõitnud, oleks meil selleks kulunud umbes 22 tundi.

Ütleks, et see Võhandu maraton on paras enesetapp. Lihtsam oleks sõita Tartu maratoni, sest seal sa saad liigutada ja sõita oma rütmis, aga paadis istud kägaras ja sa ei tohi kätt ei kiiremini ega aeglasemalt liigutada ega aeru vahepeal seisma jätta. Üks sõbranna küsis, kuidas oli. Ütlesin, et kükita nurka ja tee üheksa tundi, ilma aeruta, liigutusi. Vaata, mis tunne on.

Sellele vaatamata mulle meeldis. Kohtusin jälle uute inimestega. Saime hakkama, ei läinud riidu, kannatasime selle ära ja kui otsustasime välja tulla, siis tulime välja.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.