Saada vihje
Meie põlvkonnale tehakse liiga (0)
Lembit Kaljuvee, Lääne-Viru esimene maavanem. PEETER LILLEVÄLI 

Eesti suveräänsusdeklaratsioon võeti 1988. aasta novembris Eesti NSV ülemnõukogus vastu suuresti tänu sellele, et dokumendi poolt tõstis käe esimesena tollane Eesti Kommunistliku Partei esimene sekretär Vaino Väljas. Ajaloolase Toomas Alatalu sõnul oli see määrava tähtsusega hääletuse lõpptulemusele. Nüüd, 30 aastat hiljem on sobiv hetk vaadata tagasi, vaadata praegusesse aega ning mõelda tulevikule.

Kust sai Vaino Väljas 30 aastat tagasi jõu ja julguse, kust ta sai selle õiguse, et Eesti vabaduse poolt kätt tõsta? Jõu ja julguse andsid esivanemad, tema maa ja rahvas, õiguse ülemnõukogusse kuuluda andis aga erakorralistel valimistel Virumaa rahvas. Siit sai ta õiguse osaleda ülemnõukogu istungjärgul ja mängida otsustavat rolli suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisel.

Tollest ajast eristuvad minu silmis kolm isiksust, kes olid murranguliste sündmuste eestvedajaiks: Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar. Kaks esimest olid kohal ka eelmisel nädalal peetud suveräänsusdeklaratsiooni 30. aastapäevale pühendatud konverentsil Eesti rahvusraamatukogus. Savisaart ei olnud. Temast on vahepeal tehtud kurjategija.

Murraks pisut müüte. Edgar Savisaar ei ole kurjategija, ta on hoopis kangelane. Nonde 30 aasta taguste aegade kangelased olid Väljas, Rüütel ja Savisaar. Neist kaks olid kohal, kolmandat, kuigi ta on juba mõnda aega ühe jalaga, tahetakse endiselt puuri panna. Edgar Savisaar oleks pidanud olema põhitegija ka sel ajalookonverentsil.

“Kui me ei toeta üksteist ning hakkame lahti laskma ja kinni panema, siis tulevad pealikud mujalt.”

Test post injection
Footer reklaam

Mis meil siin Eestis tegelikult toimub? Ajaloolises plaanis võitlesid meie vanaisad oma riigi vabaks. Meie isad kaotasid oma riigi, kuid tegid järgmisest ehk minu põlvkonnast võitjad ja valmistasid meid ette muutusteks. Aga meie põlvkond ei pea end praegu võitjateks.

Meist järgmine põlvkond kasutab paraku kohtuõigust selleks, et meie põlvkond eemale tõrjuda. Kõike võetakse liiga isikukeskselt ja kättemaks (ei tea küll, mille eest) toimib. Aga see, mis toimub praegu, on toimunud ka varem, sel on ajalooline taust. 1930ndatel pandi vabadussõjalased vangi. Revolutsioon sööb oma lapsi …

Konverentsil tegi paljusid ärevaks asjaolu, et varsti ei mäleta tollaseid sündmusi enam keegi. Mina selle pärast ei muretse. Ajaloo tarvis on kõik dokumentidena olemas, need faktid on kirja pandud nii ürikutes kui ka ajakirjanduses. Vajalikul hetkel tuuakse need jälle välja. See kõik jääb püsima.

Hoopis rohkem teeb muret inimeste, tollaste tegelike võitjate olukord. Olen hinge võtnud selle, et meist järgmine põlvkond tahab meid hävitada õigussüsteemi kaudu. Selsamal rahvusraamatukogus toimunud üritusel küsisin Arnold Rüütli sõnavõtu ajal endalt, kus on täna Edgar Savisaar, Arvo Sarapuu, Neinar Seli, Villu Reiljan. Tavaliselt ju võitjate üle kohut ei mõisteta. Aselinnapea Arvo Sarapuud aga jälitati 7 aastat. Nüüd, poole aasta jooksul pole talle mingit süüdistust esitatud.

Korruptsioon on muidugi teema. Kui aga räägime nn mittepuhtast rahast, siis 90% poliitikutest on sellega kokku puutunud. Selliste protsessidega on kokku puutunud vähemal või suuremal määral kõik tipptegijad nii poliitikas kui ka majanduses. Ent karistatakse üksnes valikuliselt. Meie põlvkonnale tehakse liiga. Keegi aga sellest ei räägi. Kõik need protsessid Savisaare, Sarapuu, Seli ja Reiljani üle on poliitilised. Korruptsioon on üksnes ettekääne vastastest vabanemiseks.

Meist järgmise põlvkonna poliitikuid aga enam kohtutega ei kohuta. Nad lähevad samade asjadega kohtusse, millega meie põlvkondki, kuid nemad väljuvad sealt võitjatena. Meenutame vaid Rosimannuse juhtumit. Praegu klaaritakse kohtu kaudu arveid eelkõige tollaste võitjatega.

Vabaks saime tänu sellele, et enamus oli ühte meelt: eri põlvkonnad, valitsevad poliitikud ja rahvas. Nüüd lööme võitjad mättasse. Praegu peaksime hoopis kindlustama oma riigi julgeolekut. Selle asemel räägime me alati rahast, räägime eelarvest. Aga raha ei kindlusta julgeolekut, inimesed teevad seda. Vaim ja vägi peavad tulema isamaalt ja oma rahvalt, mitte sentidest. Kui me ei toeta üksteist ning hakkame lahti laskma ja kinni panema, siis tulevad pealikud mujalt. Ka seda on meie ajaloos korduvalt juhtunud.

Jääb see käe tõstmise küsimus. Kelle käsi on praegu see, mis liidab taas rahva?

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.