Saada vihje
Näidislahingus naeratab võiduõnn kordamööda (0)
Narva-Jõesuu kuursaali lähedasel platsil oli lahing hästi vaadeldav.
MATTI KÄMÄRÄ 

Vaivara Sinimägede muuseum tähistas laupäeval oma kümnendat sünnipäeva 2. maailmasõja näidislahinguga, mis seekord ei toimunud mitte sõjamuuseumi juures, vaid uue omavalitsuse südames Narva-Jõesuus.

 

Narva-Jõesuu pahaaimamatud puhkajad võisid sumedat pärastlõunat lõhestavate paukude peale ehmuda, aga inimesed, kes tulid näidislahingut vaatama, said seda, mida tahtsid: sireene, pauku, tossu ja autentsetes mundrites sõjamehi.

Keegi ei solvu

Sõjaajaloo klubi Narva roll on mängida punaarmeelasi. Klubi president Sergei Niženski selgitas, et lahingu stsenaarium lepiti kokku samal päeval. “Teeme seda kohapeal, sest üks asi on vaadata näidislahingu kohta kaardi pealt, teine asi ise kohal olles. Näiteks rohu kõrgust ju kaardilt ei näe.”

Narva klubi peab vastaspoolt ehk Front Line Eestit oma sõbraks. Kuidas on sõpradega võidelda? “Väga mugav, sest nad ei solvu. Ükskord võidame stsenaariumi järgi meie, teinekord nemad,” muheles Niženski.

Erinevalt Põhjasõja lahingute rekonstruktsioonist Narvas ei mängita sõjamuuseumi üritusel kunagi läbi konkreetset lahingut ja seetõttu on ka sõjaõnn vahelduv. Seekord lõppes linnalahing võidukalt punaarmeele, teenides publikult tugeva aplausi.

Saksa mundrites võidelnud Eesti mehed ei paistnud sellest sugugi löödud.

“Eks näidislahingu võit sõltub tihti sellest, kummal pool on rohkem mehi ja parem relvastus. Täna on mehi enam-vähem võrdselt, aga punaarmeelastel on raskemaid relvi rohkem ja see panebki asja paika,” rääkis Front Line Eesti juhatuse liige Reimo Leol.

“Punaarmeelased on täna motiveeritumad,” lisas klubi juhatuse liige Heiki Muda.

Pooli valimata

Front Line Eesti liikmed jäljendavad Waffen-SS 20. diviisi Eesti grenaderipataljoni Narwa. Sinimäe sõjamuuseumi tellimusel on klubi korraldanud neli-viis näidislahingut.

“Me oleme teenelised fašistid. Kui sõda ise kestis viis aastat, siis meie tegeleme selle teemaga juba 15 aastat. Nii et kui on vaja fašiste, oleme alati kohal ja rivis,” kinnitas Muda.

Omavahelised suhted punaarmeelastega on meeste sõnul sõbralikud.

“Õnneks saadakse järjest rohkem aru, et sõda oli üle 70 aasta tagasi. See oleks umbes sama kui hakata solvuma mõne prantslase peale, et Napoleon käis kusagil siin lähedal,” arvas Leol.

Tema sõnul seob sõjaajaloo huvi intelligentsemaid inimesi, kes ei lase end eriti päevapoliitikast mõjutada. “Mõlemat poolt huvitab pigem neutraalselt, kuidas lahingud käisid, pooli valimata.”

Laupäeval oli lahinguväljal üle 30 sõduri, mis on säärastel üritustel Harju keskmine. “Suurüritustel on muidugi rohkem mehi, näiteks suve keskel toimuvale Valga militaarfestivalile on juba registreerunud üle kuuesaja inimese, aga see on rahvusvaheline üritus. Sel suvel − EV100 aastal − on üritusi nii palju, et hakkab segama pereelu,” tunnistas Leol.

Kuna klubi kajastab lisaks 2. maailmasõja temaatikale ka Vabadussõda, ollakse topelt nõutud.

“Eks meie põhiklientuur on kaitseliit ja kaitsevägi ning meid kutsutakse isamaalistele üritustele. On tellitud ka suvepäevadele, aga selle peale tuli konkreetne “ei”. Ka pruudiröövi on küsitud, aga seda me samuti ei tee,” rääkis Leol. Muda täiendas, et ohumärgiks on purjus inimesed ja võimalus, et mõni võtab toimuvat tõe pähe.

Mõnedest põhimõtetest peetakse kinni ka hoolimata sellest, et suvepäevad ja pulmad oleksid hea teenistus. Leol tõdes, et tegu on kuluka hobiga, aga eks iga hobi puhul tuleb peale maksta.

“Riik tellijana kuigipalju toetab, näiteks laskemoonaga, millega paugud tehakse. Ilma kaitseliidu ja kaitseväeta meie tegevust ei oleks,” rääkis Leol.

Meestel endil tuleb vorm selga osta ja sellega pidi olema sama teema nagu naised ja riidekapp. “Eks pidevalt on vaja midagi välja vahetada ja uut osta. Kogu aeg on üks asi puudu ja midagi pole selga panna,” naeris Leol.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.