Saada vihje
“Narva on linn, mis tõmbab käima neid, kes tahavad teha suuri ja erakordseid asju” (0)
Helen Sildna: “Kui David Bowie ja Iggy Pop 1970ndatel Berliini läksid − mis neid seal käima tõmbas? Ilmselt see mõningane minimalism, dekadents ja räsitus. Aga samas ehk ka tunne, et igas puudujäägis on võimalus uuele elule ja innovatsioonile. Narvale mõeldes mõtlen millegipärast tihti Berliini peale.”
LAURA KALLASVEE 

Kui teile viimasel ajal tundub, et kõik teed viivad Narva, olete õigel teel. Koht, mida ülejäänud Eestist on varem sageli mõistmatusega − ja vahel koguni kõõrdi − vaadatud, on äkki omandanud ägeda hipsterite katselava kuvandi. Kuidas ja miks selline positiivne muundumine on aset leidnud ja leidmas, räägime Helen Sildnaga.

 

Narva pürgimise tõttu ELi kultuuripealinnaks oled praegu üks suuremaid Narva eest kõnelejaid. Kas sul on meeles, millal ja missugustel asjaoludel kohtusid esimest korda Narvaga?

Olen Narvas aastate jooksul pealiskaudse turistina käinud. Paar korda olen sattunud olukorda, mis külalisi, kes esimest korda linna satuvad, tabab. Sõidad suurele ringile, jõuad Peetri platsile ja oled hämmingus: kuhu peaks edasi minema, kus on kesklinn, kus põhitänav või mis asi see on, mida nimetatakse vanalinnaks? Linnus tuli üle vaadata, käisid selle hoovis ära ja edasi oli juba keeruline. Ühesõnaga − olin küll Narvas käinud, aga polnud kunagi linnale päriselt pihta saanud. Kuni hetkeni aasta tagasi, mil Piret Hartman ja kultuuriministeerium korraldasid seal arutelupäeva.

Konks, mis mind Narvas esimese asjana totaalselt haakis, oli Kreenholmi ruumides asuv kunstiresidentuur. Sama tuuri raames külastasime ka Kreenholmi suurt kompleksi, mis loomulikult avaldas erakordset muljet. Aga residentuuri ruumid on täpselt sellisel viisil taastatud, et adusin: vaat selline võiks olla Narva tulevik. Võtad autentse ajaloolise originaali, teed selle maitsekalt ning algupärasesse arhitektuuri respektiga suhtudes korda. Residentuur panigi mõtlema, et see, mis Narvas on, on üliäge, see on kohati peidus kihtide all ja see ilu tuleb üles leida. Seda pole vaja ümber teha, vaid tuua välja tema tõelise karakteri kõige huvitavamad jooned.

Tänavu jaanuaris, kui kuulutati ametlikult välja Narva kandideerimine ELi kultuuripealinnaks, toimetasid kohapeale terve porgandirongitäie külalisi. Kuidas Narva neile ikkagi paistab?

Narva paistabki viisil, millist tahku temast näidata. Olen märganud, et Narvast vaimustuvad inimesed, kellel on hea fantaasia, kelle silme ees hakkab kohe jooksma filmilint sellest, mida kõike seal teha võiks. Inimesed, kes saabuvad ootusega, et noh, Narva, mis sa siis mulle pakud, kes ootavad, et linn oleks valmis (“Kus on kohvikud, restoranid, peatänav?”), pettuvad, sest Narva pole kaugeltki valmis. Kui lähen Londonisse, siis esimene tunne, mis mind haarab, on see, et linn on nii tihedalt täis loodud, et sinna polegi enam midagi lisada. Narva on selle vastand ja ta tõmbab käima inimesed, kellele meeldib avar lõuend: võtta olemasolev algupärane aluseks ja asuda uut lisaks looma.

Kui David Bowie ja Iggy Pop 1970ndatel Berliini läksid − mis neid seal käima tõmbas? Ilmselt see mõningane minimalism, dekadents ja räsitus. Aga samas ehk ka tunne, et igas puudujäägis on võimalus uuele elule ja innovatsioonile. See seletamatu lootuse ja võimaluse tunne. Narvale mõeldes mõtlen millegipärast tihti Berliini peale. Milline ta oli ja kui rikas, elus, mitmekesine on ta praegu. Narva on sedasorti linn, mis tõmbab käima inimesi, kes tahavad teha suuri ja erakordseid asju.

Eesti laiem avalikkus oli ehk isegi veidi vapustatud, kui kuuldi mõttest, et Narva võiks olla ELi kultuuripealinn 2024. Millal ja kuidas sellise “avantüüri” idee sündis?

Hea idee tekib sageli samal ajal mitmel inimesel ning see näitab, et aeg on küps. Mullu septembris korraldas kultuuriminister loomeettevõtjate ja välispartnerite visiidi Narva, mis päädis õhtusöögiga kunstiresidentuuris. Ei unune Kreenholmi rootslasest omaniku Mats Gabrielssoni toost tol õhtul: “Olles kuulnud siin täna kõlanud mõtteid, saan kakskümmend viis aastat pärast seda, kui hakkasin Narvas Kreenholmiga tegutsema, kuulutada, et Narva on lõpuks selja taha jätnud industriaalse ajastu ja astunud postindustriaalsesse ajastusse.”

Tegu oli märgilise hetkega. Et selline paljunäinud, erudeeritud, mitmetes ärides üle maailma tegutsenud ettevõtja sellise avaldusega esines. Vahest toimus sel õhtul murrang, mil paljud nägid, et nüüd on päriselt saabunud Narva aeg. Inimestel kultuuriministeeriumist, Narva aktivistidel, Narva linnapeal, kohal olnud suursaadikutel, meil kõigil tekkis tunne, et Narval on võimalus taastada oma positsioon rahvusvahelise keskusena Euroopa ja Venemaa piiril.

Aga millised on kivid Narva puhul kaelas või jalus, millest võiks vabaneda, et linn võiks mainitud postindustriaalses ja helges ajastus eduliselt kulgeda?

Eks sama lugu on kõigi linnade ja regioonidega, millel on olnud väga selgepiiriline ajalugu, mis on olnud näiteks seotud suurte tööstustega, mis enam endisel kujul edasi toimida ei saa. Kui Gabrielsson Kreenholmi manufaktuuri üle võttis, töötas seal 12 000 inimest. Narva suurim katsumus ongi see, kuidas vanast majandusmudelist välja tulla ja uued tööle panna, leida uus eesmärk, sisu ja mootor, mis genereerib linnale uut tüüpi tulevikku.

Meie lootus ja visioon, miks me usume, et kultuuripealinna tiitel on Narvale vajalik ja oluline, ongi see, et just loomevaldkond, innovatsioon, igat tüüpi uued majandusharud võivad linna kõikehaaravalt muuta. Tuleb vabaneda kramplikult minevikust kinnihoidmisest. Olla avatud uuele on Narvale ellujäämise küsimus. Mulle meenub president Ilvese kõnedest mõjuv lause: “Mis toonud on meid siia, see enam edasi ei vii.”

Aastal 2014 oli Narva välisajakirjanike huviorbiidis ja lemmikküsimus oli “Is Narva next?”, aga nüüdseks on sellest sinu tiimi eestvedamisel saanud hoopiski positiivne tunnuslause. 

Sageli on ajakirjanikud saabunud Narva ühes looga, mis on peas juba valmis kirjutatud. Tullakse kohale ja hakatakse suunatud küsimusi esitama, et saada kinnitust strory’le, mille skeem on juba olemas. “Is Narva next?” − kas siinne elanikkond on Vene propaganda ohvrid ja kas nad eelistaksid kuuluda Venemaa alla? See, mida nad kohapeal leiavad, on hoopis midagi muud. Siis on kriitiline küsimus, kas nad loobuvad oma šabloonidest, mis enamasti ei pea paika, ja on valmis kirjutama hoopis teistsuguse loo.

Nüüdseks on saabunud murdepunkt, mil juba ollakse valmis nägema n-ö uut tüüpi Narvat. Sellest ka meie kampaanialause mõte negatiivse alatooniga küsimus ringi pöörata ja öelda: “Täpselt − Narva is next!” Ja ses tähenduses, et Narva on järgmine Euroopa edulugu, kus näeme, et üks linn võib loovate inimeste ühise pingutuse abil leida uue võimaluse ja tuleviku.

Septembris toimub Narvas festival “Station Narva”. Mida võib praeguseks festivalist paljastada?

Praegu, maikuus, käib meil aktiivne programmi koostamine. Tegeleme festivali peaesinejate leidmisega ja formaat on juba päris selge. 21. ja 22. september on reede ja laupäev, kaks päeva, mil üritused toimuvad üle kogu linna. 23. september on perepäev lõunaste ja pärastlõunaste aktsioonidega. Mõtleme hoovikohvikutest, samuti “pika laua ühissöömaajast” − nagu Kalamaja päevadel või Kärdla kohvikute päeval. Festivali tuumikprogramm on muusika ja peamine kontserdipaik on nii 21. kui 22. septembri õhtul Kreenholm. Kindlasti paneme rõhku sellele, et kontserdipaik oleks visuaalselt üliäge, aga publikule ka mugav. Baarid, kohvikud, toidupakkujad, varjualused, tualetid − kõik vajalik tuleb sinna ehitada.

Samuti on plaanis luua festivalikeskus Ro-Ro klubisse ja klubi ümber. Ro-Ro esisele promenaadile tahaks rajada toidukohvikute ja baaride tänava. Unistan, et Ro-Ro ümbrus hakkabki olema tulevikus Narva kohvikute ja baaride tänav. Istud terrassil, võtad kohvi või dringi ning kuulad, kuidas koerad Ivangorodis hauguvad. Oluline on mõelda, kuidas jõuda lähemale Narvas elavatele inimestele. Mõtleme koos arhitektide ja kunstnikega hoovilavadele, aktsioonidele linnas, teeme koostööd kunstiresidentuuriga. Oleme rääkinud ka koostööst Comedy Clubiga, mõeldes stand-up-komöödiaetenduste peale.

Festivali põhitükid on muusika, kunst, linnaruumiaktsioonid, kindlasti ka vestlused − koostöös Bazaariga − ja toit, just külalislahkuse vaatenurgast. On mõte kaasata huvitavaid pop-up-restorane ja peakokkasid lisaks Eestile ka Peterburist, Soomest ja Rootsist. Kindlasti plaanime laste- ja noorteprogrammi, et tegevust oleks ka Narva peredele. Tihedalt teeme koostööd partneritega Peterburis.

Kui sõitsin ööl vastu 25. veebruari eelmainitud Ro-Ro klubisse, jõudis kohalik taksojuht seletada: “Narva − mis kultuuripealinn?! Siit tuleb põgeneda! Siin pole midagi! Inimesed lahkuvad!” Kas oled ka ise sellise meelsusega Narvas kokku puutunud?

Olen kuulnud ka peredest, kus lastele maast madalast seletatakse, et kohapeal tulevikku ei ole. Loomulikult soovib iga lapsevanem oma lapsele parimat tulevikku. Positiivseid näiteid on aga ka − linnaarhitekt Ivan Sergejevi või linnakunstnik Deniss Polubojarovi näol. Noored ongi läinud mõneks ajaks mujale õppima ja töötama, aga leidnud siis võimaluse naasta, et saadud kogemus ja värske pilk Narva heaks tööle panna. Need näited võiksid kohalikke julgustada. Kõikide tegevuste, festivalide ja kultuuripealinna − üldse igasuguste initsiatiivide põhiline mõte ongi, et Narva oleks elamisväärne linn, kus inimesed sooviksid elada, töötada ja lapsi kasvatada, mitte vaid külas käia.

Ilmselt hakkab olema ka nii, et elatakse Tallinnas, aga töötatakse Narvas. Ja vastupidi. Mida parema transpordivõrguga on Eesti kaetud, seda väiksemat tähtsust omab, kui kaugel elupaik töökohast asub. Äsja näitas Elroni uus tegevjuht Olle Tischler statistikat, mille järgi on viimase aastaga Narva külastatavus rongidega 114 protsenti tõusnud. See on kõnekas fakt ja näitab tõsiseltvõetavalt positiivset trendi. Suurim ülesanne ongi kasvatada Narva elanikes usku, et Narva on koht, kuhu tasub tulevikku planeerida.

Tänavu on Ida-Virumaal mitu suurt festivali. Kas sa tunned ka konkurentsi?

Ma siiralt usun, et mida rohkem on Narvas − ja Ida-Virumaal üldse − festivale, kultuuriüritusi ja algatusi, seda parem kõigile. Eriti kultuuripealinna kontekstis ongi eesmärk, et mida rohkem toimub, seda parem. See loob harjumuse mitmekesise programmiga sündmustel käia ning tekitab piirkonna vastu huvi ja tähelepanu. Iseküsimus on, mitu neist on pikemas perspektiivis jätkusuutlikud. Konkurentsi positiivne külg on see, et kõik tegijad peavad ka päriselt pingutama ja mõtlema, mille poolest just tema sündmus eriline on.

Me ei konkureeri mitte ainult üritustega Ida-Virumaal, vaid üle kogu Eesti. Tegelikult ka sündmustega regioonis laiemalt, sest hoiame silma peal Peterburi festivaliturul toimuval. Peame mõtlema, kellele festivali teeme ja mis on meie festivali tõeline väärtus. Kõik, kes on festivale korraldanud, teavad, et sellega on seotud ka väga selged rahalised riskid.

Narva puhul on väljakutse see, milline on festivali programm, mis kõnetaks kohalikku elanikku ja mis toob samas kohale tallinlase, pärnaka, viljandlase, aga ka inimese Peterburist, Helsingist ja mujalt Euroopast. Mõeldes festivalile “Station Narva”, on see pigem samm-sammult kasvamine ja minu meelest pole ühtegi festivali mõtet teha, kui sa seda vähemalt kümne aasta perspektiivis ei näe. TMWga tähistasime sel aastal just 10. sünnipäeva ja teame täpselt, millist pühendumust, mis tüüpi riske ja millist töö mahtu see endast kujutab. Meil on Narvas ka super tiim, kes on täis tahet midagi korda saata.

Ida-Virumaal peabki palju toimuma. Eks ta ole veidi selline trendide tekkimise teema ka: kui avastatakse midagi uut, tahavad kõik sellest osa saada ning ühte piirkonda kuhjub trobikond algatusi. See on vajalik. Sama normaalne on ka see, et aja jooksul hakkab sealt välja sõeluma, kes päriselt pinnale jääb. Seda, mis jääb kestma, ei ole aga võimalik teada saada ilma katsetuste ja testfaasita. Protsess on olulisem kui üksikud projektid, kultuuripealinnaks kandideerimise aastad annavadki võimaluse luua tark, mõtestatud protsess, mis garanteerib, et tähelepanu Narva vastu ei ole trend, vaid on püsivalt edasi sammuv jätkusuutlik areng.

Kui kaugel on 100-leheküljeline kultuuripealinna taotlus ehk bidbook

Praegu töö selle kallal käibki. Taotlejaks on Narva linn, kelle eestvedamisel oleme moodustanud ühise tiimi, kuhu kuuluvad Maris Hellrand, Ragnar Siil ja meie Shiftworks/TMW tiim. Septembri alguseks oleme Narva linnavalitsusega kokku leppinud, et valmib eeltaotluse esimene versioon, mis esitatakse oktoobri alguseks Euroopa Komisjonile. Esimese faasi taotlus pole veel nii mahukas ja detailne, vaid on 60 lehekülge kontseptsioonikirjeldust: Narva kultuuripealinnaks taotlemise visioon, programmistrateegia, kultuuriprogrammiga külgnevad alad (ettevõtlus, loomeettevõtlus, turism, rahvusvaheline turundus, kommunikatsioon, samuti kohalike kogukondade kaasamine).

Tänu linnapea Tarmo Tammiste avarale visioonile on Narva läinud seda teed, et tegu pole üksnes Ida-Viru projektiga, vaid plaan on olla Virumaa regiooni vedur ja koostöömootor. Hiljuti toimus Ida-Viru maakonna valdade ja linnade esindajate koosviibimine, mis oli liigutav, hästi siiras ja avatud − koostöömeelestatus oli väga positiivne ja tugev. Alati on hea, kui on konkreetne põhjus koos töötada. Praegune faas hõlmab ideede kogumist. Mitte nii, et me kirjutame valmis oma unistuse Narva kultuuripealinnast, vaid sisu tuleb eelkõige kohalikust kogukonnast ja kohalikelt tegijatelt, meie ülesanne on see süstematiseerida, mõtestada ja visiooni paigutada ning üle-eestilisse ja rahvusvahelisse, samuti valdkondadeülesesse konteksti paigutada.

XVII sajandil planeeris Rootsi kuningriigi kantsler Axel Oxenstierna Narva riigi teist pealinna rajada. Mis saab aga siis, kui Narvast saabki Euroopa kultuuripealinn 2024?

Me päriselt usume, et aastaks 2024 on võimalik aktiveerida Narva ettevõtluskeskkonda, et on võimalik motiveerida ettevõtjaid tooma sinna investeeringuid, alustama seal ärisid. Kui räägime turismist, teame, millest on Narvas suur puudus: hotellid, restoranid. Hotellikohtade puudus on Narvas lausa karjuv. Tore on see, et kuuleme juba praegu ettevõtete konkreetseid plaane. Võib ju jääda kinni sellesse, et “me ei saa üritusi teha, sest seal pole hotelle”, aga tegelikult on asi teistpidi − ettevõtjad teevad investeeringuid linna, kus on näha, et inimestel on põhjust aega veeta, linna, millel on stabiilne ja enesekindel tulevik.

Linna atraktiivsus peab hüppeliselt tõusma, et neid investeeringuid teha julgetaks. Trendid tuleb tõmmata tõusuteele: ettevõtete loomine, turismisektori paranemine, investeeringute tulemine, et pankadel on motivatsiooni anda ses piirkonnas heldemalt ettevõtte- ja kinnisvaralaene. Trendi, et Narva noored ei näe tulevikku ses linnas ja regioonis, peame saama taanduma. Narvas võiksid ettevõtteid luua mitte ainult narvakad, vaid kogu Eesti ja võib-olla ka rahvusvahelisem seltskond. Miks ei võiks Kreenholmi ruumides olla midagi sellist, kui on Telliskivi loomelinnakus?! Progressiivsed loomeettevõtted nii Peterburist, Soomest, Saksamaalt − eriti Ühendkuningriikidest pärast Brexitit − leiaksid endale seal ägeda keskuse ja kodu. Et Narvast võiks saada rahvusvaheline loomekeskus, ei tundu üldse imelik mõte, sest Narva on olnud läbi ajaloo üks rahvusvahelisemaid linnu Eestis üldse. Ma usun, et just Narva saab positiivselt aidata Euroopat ka kultuurivaldkonna ja ettevõtluskoostööde puhul Vene inimeste ning erasektoriga. Enesekindel ja optimistlikult tulevikku vaatav Narva on Eestile parim julgeoleku garantii.

Mida öelda lõpetuseks? 

Kui lähed kõrvalseisjana, nagu meie tiim Narva tuli, siis ainuvõimalik suhtumine saab olla respekt selle vastu, mis kohapeal juba olemas on. Peab olema hästi hoolas: viimane asi, mida tohib teha, on minna kohalikele rumalat konkurentsi pakkuma. Meie mõtteviis ongi selline, et kui festival või muu initsiatiiv võtab kelleltki midagi rohkem ära, kui annab, ei õigusta see ennast. Tahame Narvas tegutseda nii, et kõik algupärane ja väärtuslik, mis seal on, jääb alles, me soovime aidata seda võimendada ja targalt esile tuua.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.