Saada vihje
Olen Narva-usku (0)
Anneli Lamp.
ERAKOGU 

Hiljutises Laine Randjärve algatatud FB vestluses teemal “Narva kultuuripealinnaks” kirjutas Vesta Uuetoa: “Kultuurne Narva, naerma ajab. Muuseumis käib “kodusõda”, kirikus sama, raekoda on kinni jne. Linnaelanikel suhteliselt suva, on nad Eesti või muu riigi kodanikud. Uskumatu, et keegi siin Tartule konkurenti tahab tekitada. Halb idee!”

Mina, kes ma üldiselt hoidun kommenteerimast, vastasin: “Kultuur ja Narva on olnud ja on lahutamatud. Alles toimus XII rahvusvaheline Chopini konkurss, kus oli esindatud 15 riiki. Narval on oma sümfooniaorkester, kolledž, Carri villa jne, jne… Võimas ajalugu pealegi. Narva on meie oma linn. Valus oli lugeda. 🙁 ”

Järgmiseks hommikuks polnudki veel laussõimu kaela saanud, vaid üksainus Mikk Targo kommentaar: “Tõepoolest, juba XII. Vesta räägib selgelt asjast! :)”

Küllap on võti selles, et olen tundmatu nimi. Psühholoogia õpetab, et kõige olulisem on, KES ütleb, siis see, KUIDAS ütleb, ning alles viimasena, MIDA ütleb.

Rohkem ei kavatse seda postitust vaadata ega diskussioonis osaleda, sest ma ei tea midagi poliitikute tagatubadest ega võimumängudest ega muust sellisest. Ei pea end argumenteerimisgeeniuseks ning üleolevat ja halvustavat teksti ei soovi lugeda.

Kirjutan oma mätta otsast − rohujuure ja intuitsiooni tasandil. Lihtsa inimesena, kelle esivanemad on sõjaeelses Narvas elanud. Inimesena, kes on lapsena kuulnud muinasjutte kaunist linnast. Inimesena, kes on taas oma sugulased sellest linnast üles leidnud. Emotsionaalse inimesena, kes on aastakümneid põdenud vana Narva hukku ja hävingut. Selle täiesti läbi põdenud, immuunsusegi saavutanud. Inimesena, kes ootab Narva renessanssi.

Torn (vasak)

Mul on ju selleks ometigi õigus?

See eestlastes juurdunud arusaam, et piir läheb Rakvere kohalt ja ida poole pole ühelgi normaalsel inimesel asja, hakkab juba tõeliselt häirima. Oleme siin elanud läbi nõukogude aja ja uuel Eesti ajal ning ei lähe ka ajades, nagu laulis Urmas Alender.

Näen enda ümber kultuurseid ja haritud inimesi iga päev. Selliseid, kellele läheb korda eestluse hoidmine nii laiemalt kui ka oma kodukohas. Tõelisi Ida-Virumaa patrioote. Kuidas muidu see maanurk Eestimaana püsiks, kui me siin ei elaks?

Kellel on õigus kõrgelt ja kaugelt otsustada meie kultuuri või kultuurituse üle? Olen sellist halvustavat suhtumist (et elan Ida-Virumaal) pika elu jooksul juba pisut liiga palju kuulma pidanud. Ükskord prahvatab vimm. Peame ikka ise ka natuke urisema ja hambaid näitama. Eriti saabuva koera-aasta puhul ja kui oled koera-aastal sündinud, nagu ma olen. Sama mõttekäiku kasutas ka lugupeetud poetess Virve Osila oma hiljutises arvamusloos.

Poleks ju tarvis permanentselt vastanduda nagu Andres ja Pearu Tammsaare aegadest peale. Kuigi tundub, et see tuleb meil hästi välja. Kas pidev vastuolu ongi eestluse elujuur? Küllap tundlik ja prohvetlik kirjamees teadis, millest kirjutas.

Kultuuripealinna kontekstis võiksime siiski seljad kokku panna ja olla Narva poolt. Ja mitte ainult. Üleüldse sooviksin avalikus ruumis kuulda ja näha rohkem headust ja mõistmist ning vähem kurjust ja üksteisele ärategemist. Kas seda on liiga palju soovitud? Mida paremini läheb Narval, seda paremini läheb Eestil. Selline tunne. Ahel on nii tugev… jne. Teate ju küll.

Sõidame alati heal meelel Narva, kui kolledžis, linnuses, Carri villas või mujal midagi huvitavat toimub. Viimati käisime rahvusvahelise Chopini konkursi avamisel Hermanni linnuses 28. jaanuaril. Kahtlen, kas Mikk Targo seal viibis. Ilmselt mitte. Milleks siis selline iroonia − “juba XII”?

Just sel üritusel tundsin lõplikult, kui rahvusvaheline linn on Narva (nagu on olnud sajandeid). Toimuva üle hõljus lausa füüsiliselt tuntav vaimsus, vaadates neid noori talente 15st maailma riigist ja kuulates Chopini muusikat. Lisaks kõnelesid kaasa veel linnuse iidsed seinad.

Ürituse koordinaatori Jevgeni Timoštšuki suust kõlas laitmatult kolm kohalikku keelt: eesti, vene, inglise. Eesti, vene, läti, leedu, aserbaidžaani, soome, hiina, austria ja paljudest teistest rahvusest noored pianistid võtsid oma esinemisloosi, said Poola Vabariigi suursaatkonna esindajalt kingituse ja julgustava käepigistuse. Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi esindaja Anne-Ly Reimaa andis üle CDd Heino Elleri muusikaga. Teatavasti oli ju muusiku esimene abikaasa Anna Kremer poola päritolu. Rahvusvahelised seosed igal sammul!

Linn, kus sellised sündmused toimuvad, võiks olla küll Euroopa kultuuripealinn. Nii ma tunnen. Olen aru saanud, et kultuuripealinnaks olemine pole pelgalt autasu tehtu eest, vaid uute võimaluste loomine. Narval on potentsiaali! Hoian kõvasti pöialt.

Eesti president arvab ju ka nii! Paljud teisedki.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.