Saada vihje
Ood emotsionaalsele intelligentsusele (0)
ANNELI LAMP, kirjanik ja poetess ERAKOGU 

Taas kord on käes aeg, mil soovitatakse enese sisse vaadata. Aeg-ajalt tasub seda tõesti teha. Kaeda enese ja teiste sisse ning mõned asjad üle vaadata või läbi mõelda. Eriti oluliseks muutub selline toiming eluaastate lisandumisega.

Kuna vanus on inimese varandus ja aastad tema auhind, siis neid ei tasuks küll häbeneda, kuigi tänapäeva maailmas aastatega kasvav kristalliseerunud intelligentsus (loe: elukogemus ja selle rakendamine) ei maksa midagi ja kindel valuuta on hoopis fluiidne intelligentsus (loe: kohanemine ja toimetulek uutes olukordades).

Teema on mulle lähedane aegadest, mil gümnaasiumiastmes psühholoogiat õpetatud sai. Eriti emotsionaalse intelligentsuse (eesti keeles EI) tähtsus isiksuse puhul. EI olemuse üle on vaieldud nagu peaaegu kõige üle siin päikese all, aga olen seda meelt, et emotsionaalselt intelligentsed inimesed kuuluvad n-ö minu inimeste ringi.

 “Mis puutub solvumisse, siis öeldud on, et inimest ei saagi solvata, kui ta ise ei solvu.”

Pealegi on EI arendatav isiksuseomadus ja kunagi pole hilja alustada. Minu puhul on teema just viimasel ajal aktuaalseks muutunud ning arenguruumi jätkub piisavalt.

EI inimesed on positiivsed ega leia vajadust pidevalt millegi üle viriseda. Nad ei pea ennast ilmeksimatuks ega teisi lollpeadeks. Ja mis põhiline praegusel sotsiaalmeedia ajastul − ei tooda lahmivaid ja väljanaervaid tekste ega võimenda oma ajajoonel negatiivseid uudiseid või suvalist saasta. Nad ei tee seda ka päriselus.

Footer reklaam
Test post injection

EI inimesed kasutavad jõuliselt tundelist sõnavara ja oskavad oma emotsioone hallata. Kui nad on vihased, siis ütlevad seda, mitte lihtsalt ei karju oma viha kaaslaste peale välja. Ja kui ma järele mõtlen, siis EI inimesed ei saagi olla näiteks kibestunud. Nad oskavad oma tundeid nii juhtida, et kibe mürgine taak neisse ei settigi.

EI inimesed on enesekindlad. Kõige üle ilkujad ja parastajad ei löö neid rivist välja. Nad ignoreerivad sellist käitumist ja lubavad oma ellu vaid heatahtlikke inimesi. Omasuguseid.

EI inimesed on teiste suhtes uudishimulikud ja empaatilised. Nad ei patra ainult endast ning oma tegemistest, vaid huvituvad siiralt ka vestluskaaslasest ning tema mõtetest. Nendega suhtlemine on tasakaalus, nad astuvad dialoogi, kuulavad, ei targuta ega õpeta.

EI inimesed oskavad andestada, sest nad ei taha n-ö kauna kanda. Milleks end koormata? Andestavad, kuid ei unusta kogemust, sest õpivad igast juhtumist midagi. Nad ei punu intriige ega halvusta tagaselja, vaid väljendavad oma mõtteid ning tundeid silmast silma ning on võimelised konstruktiivselt konflikte lahendama.

EI inimesed ei luba kellelgi oma rõõmu piirata ja tegelevad just sellega, mis neile meeldib. Nad ei võrdle end teistega ega paigutu pingeridadesse maise vara, sotsiaalse staatuse või mille tahes alusel. Nad on, kes nad on.

EI inimesed oskavad lõbusad olla ja neid on raske solvata. Samas ei tähenda lõbusus, et inimene näiteks vestluse ajal lakkamatult naerma peaks. Nagu üks telesaatejuht, kes aeg-ajalt keset lauset põhjuseta naerma purtsatab ja tundub, et kohe-kohe lämbubki omaenda naeru kätte. Diktsioon kannatab, suust tuleb naerusegust pudinat. Seetõttu on raske saadet jälgida, aga ma püüan kõigest väest. Võib-olla on tal meditsiiniline probleem. Katsun ikka mõista.

Mis puutub solvumisse, siis öeldud on, et inimest ei saagi solvata, kui ta ise ei solvu. Eks solvumisel või mitte solvumisel ole seos ka inimese enesekindlusega. Küllap on EI inimene ka ennastkehtestav, oskab suunata kaasinimeste käitumist nii palju kui vähegi võimalik.

Kui mõtlen nüüd mõnele konkreetsele EI inimesele, siis kõigepealt meenub üks eesti poetess, mu FB sõber, kellega ma päriselus veel kohtunudki pole. Tema on heas mõttes lausa õpikunäide. Loen kõike seda, millest eespool kirjutasin, välja igast tema postitusest. Olgu need siis luuletused, tekstijupid või fotod. Emotsionaalne intelligentsus on selgelt tajutav. Soe, heatahtlik, tark, mõistev…  (Vs mõni kirjandusgeenius, kes sõimab nii, et oh-oh-oh-hoo!)

Järgmisena tuleb meelde mu kunagine õpilane. Sedakorda mees. Tema puhul on samuti EI kohe äratuntav. Käitumises, kõnemaneeris, näoilmes, vestlusteemades. Ta teeb seda teadlikult, sest on psühholoogiat tudeerinud. (Paljud on, kuid tulemust ei näe.) Tore on sellise inimesega suhelda. Ise saad ka targemaks ja paremaks.

Kolmandana mu tütretütre isaisa, kelle kohta üheksa-aastane väidab, et “vanaisa Aivar on niivõrd meeldiv inimene”. On tõesti, lapsesuu ju ei valeta. Niisuguseid on veel, muidugi on. Hulganisti. Selle loo lugejate hulgas kindlasti. Küllap nad end ära tunnevad. Andku taevas meile rohkem selliseid inimesi. Maailm vajab neid. Selliseid, kes altkulmu põrnitsemise asemel vaataksid lahkelt silma ja usaldaksid. Meenub rahvajutt eestlaste umbusklikkusest: “Läinud mõisahärra häärberitrepile, lasknud püksid maha ja näidanud tagumikku. Eestlased ei uskunud.” Eks ta ole…

Kiituslaulu lõpetuseks julgen parafraseerida tuntud tsitaati Raamatute Raamatust endast:

“Emotsionaalselt intelligentne inimene on pikameelne, täis heldust, ta ei ole kade, ei suurustele, ei ole iseennast täis, viisakuseta, ei otsi omakasu, ei ärritu, ei pea meeles paha, ta ei rõõmusta ülekohtust, aga ta rõõmustab ühes tõega.” Soovitan otsida ja leida midagi, millele kiitust laulda, sest kurja kraaksumist on niigi küll. Kaunist sisekaemuslikku kulgemist läbi kaamose valguse poole!

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.