Saada vihje
Pätsi lossi taastamise jutt valimiskampaania vankri ees (0)
Toila Oru villa makett. Põhjaranniku küsimustele vastanud kolme spetsialisti meelest see villa reaalsemal kujul eal olema ei hakka. AIVAR METSAR 

Viimasel ajal on kostnud hääli, et Toilas asunud kaupmees Jelissejevi Oru villa, mille Eesti ettevõtjad omal ajal president Pätsile kinkisid, mis tollele suveresidentsiks sai ning mille Nõukogude okupandid hävitasid, võiks taastada. Kuna arhitektuur on orgaaniline osa kultuurist, otsustasime kultuurileheküljel avaldada, mida arvavad sellisest ideest erialainimesed.

 

 

Andres Toode. MATTI KÄMÄRÄ 

Andres Toodeprojektijuht, eelmine Narva muuseumi juht

Mida arvate ideest taastada Jelissejevi eramu Toilas? 

Hooned kujundavad keskkonda ja maastikku, aga on samal ajal unikaalsed objektid oma ehitus- ja ajalooga. Hoonet pole tema loost võimalik lahti lõigata, hävinud hoonet koopiana üles ehitades saame mingil moel taastada küll ajaloolise vaate või fassaadi, aga mitte kunagi ajaloolist hoonet ennast, selle füüsilises substantsis peituvad lugu ja ruumides aset leidnud ajalugu. Teisisõnu: koopiana ehitatud maja on algusest peale iseenda suhtes teisejärguline, tema ehitamise esmane või vähemalt mitte ainus eesmärk pole maja ise, vaid millegi matkimine.

Koopia puhul ei kujune hoone välimus mitte arhitekti ettekujutusena, vaid see on ette ära määratud. Hoone sisu ja funktsioon ei määra fassaadi liigendust, vaid pigem tuleb sisu kohandada vormiga, st kannatab hoone terviklikkus. Põhimõtteliselt on tegemist hoone tagurpidi planeerimisega, millest lähtub terve hulk hädasid. Neist kõige olulisemaks võib pidada ehk seda, et niisuguse lähenemise korral ei päranda me järeltulevatele põlvedele näiteid meie ajastu kvaliteetse originaalarhitektuuri kohta, mida aastakümnete või sajandite möödudes saaks hinnata ning vääristada, vaid mingi pseudoajaloolise segaduse.

Seega, ükskõik kui hea koopiana Oru loss ka üles ehitataks, on tegemist uue majaga, mis pole kunagi näinud ei Peterburi suurkaupmeest Grigori Jelissejevit ega Eesti Vabariigi presidenti Konstantin Pätsi. Või neid seinu ladunud tollaseid meistrimehi. Igasugune katse presenteerida vundamendist üles ehitatud ajaloolise hoone maketti ajaloolise väärtusena või Jelissejevi/Pätsi residentsina oleks inimeste petmine.

Mida maailmapraktika tänapäeval selliste projektide kohta ütleb?

Koopiaid on ehitatud maailmas küll ja küll, eriti palju viimase poolsajandi jooksul Euroopas, põhjuseks Teise maailmasõja põhjustatud häving. Põhjendusi on olnud seinast seina, sh nii ideoloogilisi kui ka esteetilisi. Esimeste hulka kuulub näiteks Varssavi vanalinna peatänava fassaadide rekonstrueerimine manifestatsioonina, et natsidel ei õnnestunud ajaloolist Varssavit maa pealt pühkida. Või sel aastal sisuliselt lõpule jõudnud Berliini kuningalossi fassaadide rekonstrueerimine Humboldt Forumi hoonel, mis muu hulgas peab väljendama Saksa teaduse ajaloo suurust ja humanismi. Ilu ja esteetika toodi näiteks, põhjendamaks vajadust rekonstrueerida Saksamaal Hildesheimi vanalinna turuplatsi ümbritsevate hoonete vahvärk-fassaadid.

Põhjendusest hoolimata lähtuvad nii kõik need nimetatud kui ka enamik nimetamata praktikatest (sh Riia Mustpeade maja ja Turaida linnus Lätis, suurvürstiloss Vilniuses ja Trakai linnus Leedus, Malborki linnus Poolas, aga ka Narva linnus ja terve rida Eesti linnuseid) arusaamast, et ajaloolisi hooneid ja ajaloolist keskkonda on võimalik taasluua.

Hoolimata sellest, et koopiahooneid ja eriti -fassaade rajatakse mitmel pool aktiivselt ka praegu − juba nimetatud Saksamaa kõrval aktiivsemalt eriti Poolas ja ka Venemaal − ning enamikku neist hakatakse kohe pärast valmis saamist reklaamima linna suurimate vaatamisväärsustena, on ajapikku üha laiemat rahvusvahelist konsensust pälvinud ja ka mitmetes pärandit käsitlevates hartades fikseerimist leidnud arusaam, et ajalugu pole koopiatega siiski võimalik taasluua ja et koopiate esitlemine ajalooliste objektidena ei ole aus. Selle paradigma kohaselt pole pseudoajalooliste kihistuste loomine, sh hävinud hoonete “originaalitruu” ülesehitamine aktsepteeritav, vaid restaueerimisel lisatav kihistus peab olema ajaloolisest substantsist selgelt eristuv.

Ajaloolise koopia loomise asemel on eelistatud tänapäevane arhitektuurikeel, mis otse loomulikult peab arvestama hoonet ümbritsevat keskkonda. Hea arhitektuur arvestab ka varasemaid sellel kohal asunud hooneid, meisterlik arhitektuur astub nendega dialoogi − nagu näiteks Narva kolledži hoone −, kuid hoidub kopeerimisest kui hingetust lähenemisest.

 

Milline oli kõnealuse ehitise väärtus arhitektuuri ja esteetika koha pealt? Milline see on Eesti kontekstis?

Tegemist oli kahtlemata imposantse hoonega, mille mõju maastikul võimendas oluliselt tema oskuslikult valitud asupaik looduskauni Pühajõe oru serval. Erinevalt hoonest, mis on praeguseks hävinud, on kaunis jõeorg endiselt alles, selle põhjas ja nõlvadel asuvad pargid ning rohealad suures osas korrastatud, samuti on säilinud ja korda tehtud nii Jelissejevi kui ka Pätsi ajal loodud maastikukujunduselemente. Koha ajalgu on täiesti tunnetatav.

Kuidas võib see küsimus suhestuda Narva teemadega?

Narva vanalinnaga päris otseselt, sest ka selle ülesehitamisest on unistatud juba aastakümneid, samas pole unistustest kaugemale jõutud. Kõige levinum põhjendus on, et raha pole. Minu arvates on rahapuudus siiski tagajärg ja osutab makettimise kui ehitusliku kontseptsiooni nõrkusele. Nõukogude Liidu lagunemise järel tundus 1990. aastate alguses, et nüüd ei takista vanalinna enam miski taastamast − tegelikult olen isiklikult veendunud, et seda ei takistatud ka nõukogude ajal −, ning asuti hoogsalt vanalinna hoonete eskiisprojekte tegema ja tänavate fassaadilahendusi joonistama.

Hoonete funktsioonid olid nendes projektides selgelt teisejärgulised − börsihoone puhul näiteks pakuti välja, et see võiks olla ärihoone. Kena, aga mis ärihoone? Millised on äride või ärimeeste soovid ja vajadused või kas reaalne vajadus üldse eksisteerib? Peeter I maja puhul pakuti välja, et sinna võiks tulla muuseum. Seda olukorras, kus Narva muuseumil oli peaaegu pool linnusest veel restaureerimata, st ruumipuudust polnud niipea karta. Ehk olulised olid fassaadid ja välimus, funktsioone peeti teisejärguliseks. Paraku selgus peatselt, et erakapital ei ole nõus lihtsalt sellepärast, et Vana-Narva jälle vanaaegne välja näeks, end fassaadidesse matma.

Avalik ehk maksumaksja raha polnud sellal niisuguseid projekte lihtsalt suuteline toetama isegi siis, kui tahtmist olnuks. Kui maksumaksja rahakott oli lõpuks piisavalt kosunud, polnud tulemuseks mitte börsihoone koopia, vaid hoopis Narva kolledži hoone, millest on juba saanud üks Narva visiitkaarte. Tahaks väga loota, et see hoone inspireerib ka erakapitali panustama vanalinnas kvaliteetsesse unikaalarhitektuuri. Ühe ebakvaliteetse lahendusega on nad juba hakkama saanud, see on aadressile Kraavi 14 püstitatud kortermaja, mis oma mõningate fassaadielementidega küll vihjab Vana-Narva hoonestusele, kuid mis oma kõrguse ja asukohaga krundil eirab kõiki olulisemaid vanalinna ajaloolise hoonestuse parameetreid.

 

Mart Kalm. SCANPIX 

Mart KalmEesti arhitektuuriajaloolane, Eesti kunstiakadeemia rektor ja Eesti teaduste akadeemia asepresident

Mida arvate Oru nn lossi taastamise ideest? 

Sellise rumala ideega tulevad tavaliselt välja populistlikud poliitikud, kes loodavad lihtsameelsetelt hääli. Esiteks pole kõnealuse hoone taastamine võimalik, sest koopia pole kunagi samaväärne originaaliga, see jääb alati võltsiks. Teiseks on koopia ehitamine üüratult kallis. Kolmandaks: kes peaks olema huvitatud sellise mõttetuse rahastamisest? Neljandaks: kellele seda vaja on?

Peterburi tõusikkaupmehe luksuseiha demonstreerimine, milleks see maja algselt ehitati, pole ju meile oluline, tähtsaks muutub ta meile alles presidendi suveresidentsina. Tänapäeval pole aga selle järele mingit vajadust − elulaad, ka ametliku esindamise protokoll, on lihtsalt muutunud.

 

Milline oli kõnealuse ehitise väärtus arhitektuuri ja esteetika koha pealt? Milline see on Eesti kontekstis? 

Oru lossi kavandanud Baranovski oli korralik arhitekt, milliseid sajandivahetuse Peterburis kui võimsas metropolis jagus kümneid. Jõukuri suvilaid kerkis Peterburist kuni mitmesaja kilomeetri kaugusele Soome lahe lõuna- ja põhjakaldale massiliselt, enamik neist oli puidust. Oru polnud nende seas kunstiliselt teistest väärtuslikum, kuid üks suuremaid.

Meile andsid Orul väärtust juurde Pätsi-aegsed kujundustööd. Eesti arhitektuuri klassiku Olev Siinmaa Eesti stiilis mööbel oli muidugi äge.

Madis Tuuder. MATTI KÄMÄRÄ 

Madis Tuuder, Narva linna muinsuskaitse vaneminspektor

Mida arvate ideest taastada Jelissejevi eramu Toilas? 

Minu meelest ei ole see hea idee. Eesti tänapäeva muinsuskaitses kehtib üldjuhul selline printsiip, et hävinud objekte koopiana üles ei ehitata. Juhul kui on vaja mingi objekt rajada, tehakse seda nüüdisaegses võtmes. Meil on maakonnas ja kogu Eestis küllalt lagunevaid ning hävimisohus ehitusmälestisi, eelkõige tuleks tegelda nende päästmisega.

Mida maailmapraktika tänapäeval selliste projektide kohta ütleb?

Läänemaailmas tänapäeval levinud muinsuskaitseline praktika hävinud objektide ülesehitamist ei poolda. Ka Eesti järgib sama loogikat. Hävinud objekte on võimalik küll mingil kujul maastikus või ruumis markeerida ning seda on siin-seal Eestis ka tehtud − näiteks Narvas, kus paaris kohas on markeeritud hävinud ajaloolist tänavavõrku jne.

Milline oli kõnealuse ehitise väärtus arhitektuuri ja esteetika koha pealt? Milline see on Eesti kontekstis? 

Ajalooline väärtus sel hoonel ja kogu pargil muidugi oli. Kui nüüd tagantjärele öelda, siis arhitektuuriliselt ei olnud tegu oma perioodi arhitektuuri kuigi silmapaistva näitega, aga mõistagi, kui see hoone oleks alles, oleks see ilmselt nagu analoogsed mõisahooned ka ehitusmälestisena kaitse all.

Ilmselt on see, et idee just nüüd taas esile kerkis, seotud ka lähenevate valimistega.

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.