Saada vihje
Pätsi muuseumi hing Elle Lees: “Oru loss on rahva südames” (0)
Konstantin Pätsi asjadest pole palju alles, aga üht-teist on õnnestunud temanimelisel muuseumil enda valdusesse saada. Elle Lees näitab hõbepeekrit ja dolomiidist äratuskella. MATTI KÄMÄRÄ 

Üks Oru lossi taastamise tulihingelisemaid toetajaid on MTÜna tegutseva Konstantin Pätsi muuseumi hing Elle Lees. Olgugi et üks Eesti riigi loojaid ja esimene president Päts armastas oma talu Kloostrimetsas ning turgutas tervist Pärnus, jõudis ta mõned suved nautida puhkust ka Toila Oru pargis asunud suveresidentsis.

Oru lossi teema on praegu päevakorral, sest Toila vallavõim on avaldanud soovi see uuesti üles ehitada. Esialgu alustatakse küll väiksematest sammudest: paigaldatakse parki Pätsi kuju ja taastatakse kunagine talveaed. Olete vallavanema Eve Eastiga kohtunud ja seda mõtet ka avalikult toetanud.

Jah, Oru loss on mul kogu aeg hinges olnud. Eriti sellest ajast, kui olen tegelnud Pätsi teemaga. 1980ndate keskel läksin tööle Tallinna botaanikaaeda [see rajati Pätsile kuulunud Kloostrimetsa talu maadele − toim.]. Pätsiga seonduvat hakkasin uurima oma tollase ülemuse Andres Tarandi innustamisel.

Tarand andis 1991. aastal välja käskkirja Pätsi mälestustoa loomise kohta. Mul oli just ees pensionile minek. Saatus läks niimoodi, et aeg ja koht olid selleks õiged.

Mul on mälestusi Oru lossis töötanud inimestelt, mulle on toodud Oru lossi postkaartide komplekte. Olen fotodelt näinud, kui ilus see oli. Kadrinas ootab mind külla üks üheksakümnele lähenev mees, kelle tädi ja tädimees töötasid Oru lossis − tal on sellest terve album.

Tegelikult puutusin Oru lossi teemaga kokku juba varem. Olen Oru pargis geograafina ekskursioonidel ja läbisõitudel käinud. Kui metsamajand 1960.-70. aastatel aktiivselt parki korrastas, käisin seal looduskaitsjatega pidevalt.

Mingil ajal, kui park oli korda tehtud ja ajakirjanduses oli püsti teema, kas Oru lossi saab taastada, väideti, et vundament on nii segi paisatud ja kusagil võib hakata ehituse käigus vesi purskama.

Suhtlesin siis geoloogidega, näiteks oma ülikooliaegse hea tuttava [kauaaegse teaduste akadeemia liikme] Anto Raukasega. Geoloogid ütlesid, et asi ei ole üldse nii hull − vundamenti saab läbi uurida ja parandada.

Sõjas purustatud loss ja tühjaks jäänud lossiplats on tekitanud igasuguseid mõtteid, ka nõukogude ajal. Kohalik kodu-uurija Olav Vallimäe on meenutanud, et nõukogude ajal kõneldi küll taastamisest vähe, ent tahtjaid, kes soovisid sinna oma “lossi” peale panna, oli palju. Näiteks oleks sinna võinud kerkida kaevurite sanatoorium ja heliloojate puhkekodu.

Jah, siis olid igasugused hagijad ümberringi ja metsamajand kogu aeg selle vastu, sest nemad ei tahtnud krunti ära anda. Nad panustasid parki ja allikate taastamisse niivõrd palju ning hulga aastate töö tulemus oli ju väga ilus. Nõukogude ajal ei saanud mingist ajaloost muidugi rääkida, ainult ilusast loodusvaatest − teine pool vaikiti täiesti maha.

Olen ka ise Olav Vallimäega sel teemal rääkinud ja kuulnud mitmesugustest plaanidest. Tegelikult peaks enne, kui lossi taastamiseks läheb, kirjutama ülevaate, kes tahtsid sinna ehitada ja mida. See näitab, et teema on olnud kogu aeg õhus ja Oru loss Eesti rahva, eriti vanema põlvkonna südames.

Alati on tekkinud ka vastuseis. Panin Facebookis tähele, et keegi juba negatiivselt ärgitas: milleks taastada Peterburi kaupmehe Jelissejevi ehitatud lossi? Aga miks mitte? See on ju osa Eesti ajaloost, seda ei saa välja lõigata. Miks me musta augu sinna jätame?

Kui negatiivne kõrvale jätta ja see pärl ühiste jõududega üles ehitada, siis seda ma küll toetaksin. Ütlesin ka vallavanemale, et see mõtteenergia tuleb juhtida ühte tsentrumisse kokku. Ainult siis saab selle valmis teha. See, et mõte on olnud läbi aegade, näitab, et ta tuleb ära teha.

Te olete lossi taastamise sütitav eestkõneleja, ehkki teil endal pole Toila kandiga mingit seost.

Jah, olen pärit Amblast.

Miks see teile siis nii korda läheb?

Ma ei tea. Ise mõtlen, et ju mul on vanaisa geenid. Vanaisa oli ka Pätsiga seotud. Ta oli Ambla vallavanem ja 1917. aastal tegi koos Pätsiga Järva maavalitsuse. Päts vormistati isegi Järvamaal maaomanikuks, et ta delegaadiks saaks [kuulus Järvamaa saadikuna Eesti maapäeva − toim.]. 

Pikemalt saab intervjuud lugeda laupäevast, 8. detsembri, Põhjaranniku paberlehest.

 

 

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.