Saada vihje
Perekond koolidirektorid (0)
Joel ja Külli Guljavin oma kaunis kodus Pühajõe külas. MATTI KÄMÄRÄ 

Külli ja Joel Guljavini pere on Ida-Virumaal ainulaadne, sest mõlemad abikaasad juhivad kooli. Kahe peale lausa kolme: Külli Iisaku gümnaasiumi ning Joel Narva-Jõesuu ja Sinimäe kooli. Sel õppeaastal on neil käsil perekondlik võistlus. Milline, selgub intervjuus.

Kuidas tähistatakse teie peres õpetajate päeva?

Külli: Joel vist väga tähistaja ei ole. Kui keegi ütleb, et nüüd hakkame tähistama, siis ta vastu ei punni, aga ise ta seda ei algata.

Joel: Kodus tähistame vabariigi aastapäeva, sünnipäevi ja jõule.

Õpetajate päev jääb kooli keskkonda?

Joel: Jah, koolis tähistame seda alati. Nagu ikka, toob linnavalitsus tordi ja lilled [intervjuu toimus teisipäeval − toim.]. Minu ametiülesannete hulka käib meeldetuletamine, kui palju lilli on vaja ja kui suur tort peab olema. Üks ülesanne on pidada sütitav kõne.

Külli: Meil on plaan, et hommikul, kui gümnaasiumiõpilased annavad tunde, läheme kettagolfi mängima. Pärast pidime minema Kauksisse pidulikule lõunasöögile, aga siis tuli välja, et Alutaguse vald korraldab kõikidele valla õpetajatele piduliku vastuvõtu Mäetagusel. Kauksisse läheme siis teisel korral.

Külli Guljavin: Kui keegi küsis, kus sa töötad, siis mul läks emotsionaalse inimesena alati silm märjaks.

Kas teie tee kooli kulges otse või ringiga? 

Külli: Mina läksin kõigepealt õppima pedasse kehakultuuri. Õppisin aasta ära ja sain aru, et see ei ole ikkagi minule. Järgmise valiku tegin teadlikult, mõeldes, kus ma tahaks töötada. Mõtlesin, et lapsed on toredad ja võiks õppida lasteaiakasvatajaks. Olen lõpetanud koolieelse pedagoogika ja psühholoogia õpetaja eriala. Lasteaednikuna ma töötanud ei ole, aga kui peaks veel töökohta vahetama, siis ma ei välista seda.

Joel: Mina läksin otse kooli tööle. Pärast keskkooli lõpetamist õppisin pedas kaugõppes eesti keelt ja kirjandust ning hakkasin Kohtla-Nõmmel väikese koormusega õpetajaks. Hiljem läksin Jõhvi kooli, siis Mäetagusele…

Külli: Joel on olnud Mäetaguse põhikoolis minu juht. See võis olla aasta 1993, kui töötasin seal huvijuhina.

Tollal oli seal eesti ja vene osa, mõlemal oma õppealajuhataja. Ja kui ükskord jäi vabariigi aastapäeval lipp heiskamata, sest üks arvas, et teine teeb seda, ja teine arvas, et esimene, siis Joel otsustas, et niimoodi edasi minna ei saa. Et peab olema üks inimene, kes vastutab, ja tegi mulle ettepaneku hakata õppealajuhatajaks. Ma olin noor ja roheline ega osanud karta midagi.

Kas teie kodus räägitakse ainult koolijutte? 

Joel: Kindlasti mitte.

Külli: Mina küll räägin palju koolist, aga ma ei ootagi, et Joel mind kuulab. Nagu öeldakse, et kui kõva häälega räägid, siis hakkad asjadest aru saama.

Külli, kas sa tundsid vahepeal puudust ka, et ei saanud koolijutte rääkida?

Külli: Jah, kui ma vahepeal oma eksirännakutel olin, siis põdesin ikka küll [pärast Toila gümnaasiumi ja enne Iisaku gümnaasiumi juhtimist sellest sügisest töötas Külli neli aastat Viru vangla personalijuhina ja vanglate osakonna personalinõunikuna − toim.]. Kui keegi küsis, kus sa töötad, siis mul läks emotsionaalse inimesena alati silm märjaks. Püüdsin seda teemat vältida.

Pikka lugu Külli ja Joel Guljaviniga saab täies mahus lugeda laupäeva, 6. oktoobri, Põhjaranniku paberlehest.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.