Saada vihje
Põud paneb põllumehe proovile (0)
“Kurgitaimed on nii tihedaks kasvanud, et peenraid ei eristagi, kastmine käib vaat niimoodi,” demonstreerib Mihkel Olt ühelt lagedalt lapikeselt teisele hüpates, kastekann kummagi käe otsas.
MATTI KÄMÄRÄ 

Köögiviljakasvatajad lõid põldude kastmisele juba suve hakul käega − kes neid hektareid kasta jõuaks ja mis see maksma läheks. Päris saagita ei jää, aga tulevikule mõtlema paneb tänavune aasta küll.

 

Koduaias võib ju kaalika- ja porgandipeenraid, ehk isegi väiksemat mõõtu kartulipõldu üle päeva kasta. Aga kui köögivili pluss kartul kasvab viiel hektaril nagu Mihkel Oldil Erra Agros? Või koguni 14 hektaril nagu Aare Vendil Vendi aiandustalus?

Ega ikka kasta küll. Mitte üksnes sellepärast, et ei jõua ega jaksa, vaid ka kuludele mõeldes − maksab nii vesi kui ka selle kohalevedu.

Nii Olt kui ka Vent kastsid köögiviljataimi kevadel kohe pärast istutamist-külvamist. Edasine kastmine on olnud väga kasinalt valikuline. Oldil saavad üle päeva vett üksnes kurgid (põllule toodud tünnist kastekannudega), Vendil vahel harva kõrvitsad.

“Üks aasta tegime kurgile kastmisvoolikud, aga siis tuli vesirott ja pani kurgid nahka, sõi taimedel juured alt ära − ju tal oli seal parajalt niiskes maas hea elu,” on Olt vähemalt üritanud. “Ema, kes selle köögiviljapoolega majandab, vihastas ja ütles, et rohkem voolikuid ei pane, parem kastab ise kannudega.”

Footer reklaam
Test post injection

Miks mitte voolikuga?

Olt ütleb kastekannud vanemate endi valikuks; tema ei hakka vanematele töövõtteid õpetama.

“Kastmine muutub mõttetuks, kui seda peab iga päev tegema. Mõne nädala veel kannataks välja, aga pikemalt läheb asi kahjumisse,” tõdeb Vent, et kastma peaks vähemalt ülepäeviti, mis tähendab, et kaks traktorit peaksid pidevalt vett vedama.

“Tuleb vihma, siis tuleb,” rehmavad mõlemad mehed käega. “Kapsal ja porgandil on aega veel terve septembrikuu kasvada, nii et lootus veel päris kadunud ei ole.”

Mõni saak on hea ka

Oldil on sibul juba üles võetud, Vendil koristus käib. Kui Vent nimetab selle aasta sibulaid pisikesteks pampalateks, siis Olt, vastupidi, on saagist heas mõttes üllatunud.

“Sibulasaagiga võib sel aastal rahul olla, kurk on lausa läbi aegade kõige parem − sooja on ja üle päeva kastetakse, mis tal peakski häda olema −, porgand on ka enam-vähem. Esimest korda panin ka kollast porgandit, see on nigel, aga tavaline vedas välja. Porgandi pärast ma praegu ei muretsegi.”

“Köögivili tahab pidevalt niiskust, kui seda ei saa, jääb kängu,” ütleb 40 aastat põllumajanduse ja köögiviljandusega tegelnud Aare Vent. “Kaalikal on päris tugev juurestik all, kui kevadel kasvuhoo sisse saab, siis õngitseb päris sügavalt niiskust, aga need, millel väike juurekava, sibul näiteks, ei saa kusagilt kätte.”

Olt ütleb, et tema on köögivilja osas väga väike tegija: natuke alla kahe hektari peeti, sibulat, kaalikat, naerist, musta rõigast, kapsast, porgandit ja kurki pluss neli hektarit kartulit.

Peet on kiduravõitu, osa seemet ei suvatsenud üleski tulla, kaalikas võiks kah juba kopsakam olla; varajane kapsas on päris parajad pead kasvatanud − ega suuri eriti osta tahetagi −, hiline alles alustab pea loomist.

“Puhas käsitsitöö, eks ta on selline põlve otsas tegemine. Sel aastal on kõik eriti umbrohus, sest rohumaade rajamise pärast olid naised pikalt kivikorjamisel kinni ja ei jõudnudki emale appi. Sibulaid ema küll rohis, aga ülejäänuga tehti algust alles sel nädalal. Ja kuna ma loomakasvatajana panen köögiviljale alati sõnnikut, siis see toob kõvasti umbrohtu juurde.”

Umbrohi on tänavusel põua-aastal ehk isegi kasuks − hoiab öist kastet pisut pikemalt kinni ega lase päikest kultuurtaimi päris otse põletama. Nii et umbrohus põldude kohta võiks äkki öelda hoopis, et see oli taotluslik?

“Võib ju olla, aga ma ei hakka nii ütlema,” naerab Olt.

Murelaps kapsas

Hilise kapsaga oli jama juba eelmisel aastal: õhutemperatuur oli kasvuperioodil nii madal, et see ei saanud valmiski.

“Osa hilist kapsast kündsime maasse,” ei tasunud need nirud Vendi sõnul koristamise vaeva.

Kui tänavu ka sügisel vihma ei tule ja kapsas pead luua ei suuda, läheb see taas sissekündmisele.

Kõik muu, mis vähegi saaki tõotab − peet, kaalikas ja muidugi kartul −, tuleb muidugi sügisel ikka ära koristada; tuleb siis, palju tuleb.

Vendi aiandustalus käib käsitsi ainult kapsakoristus − seda tehakse nii hilja, et traktoristid on selleks ajaks põhitööst priid ja lähevad kõik kapsapõllule. Oma pere ja kõik muud vabad töölised niikuinii.

Kogu muu köögivili koristatakse kombainiga ning läheb otse konteineritesse ja nendega hoidlasse. Seal siis võetakse-sorteeritakse konteineritest just siis ja just nii palju, kui vaja. Olgu siis oma talupoodidesse või lepingupartneritele viimiseks või ettevõtte oma kööki töötlemiseks.

Mihkel Olt ütleb, et temal korralikku suurt hoidlat pole ja kogu köögivili, mis Jõhvi talupoodi müüki ei lähe, tuleb purki panna. Kõigi vajalike lubadega köök selle jaoks on olemas, eriti minev kaup on seal valmiv marineeritud kurk, mida tahetakse nii koolides kui ka lasteaedades.

Aare Vent ütleb, et Eestis ei tasugi üldse köögivilja kasvatada − seda tuuakse teistest riikidest nii odava hinnaga sisse, et kohalik kaup ei püsi konkurentsis.

“Tänavune aasta paneb mõnegi köögiviljakasvataja tõsiselt mõtlema, kuidas ja kas üldse jätkata.”

Söödapeet uppus umbrohtu

“Siin on see projekt, millest ma eriti rääkida ei taha,” lükkab Olt vööni kõrguva umbrohu kahte lehte ja näitab, et kusagil seal all kasvab midagi peedilaadset.

“Teist aastat kasvatame söödapeeti. Eelmisel aastal panime natuke suurema pinna, oli nii keeruline, sel aastal panime vähem. Naised siia rohima ei jõudnudki, järgmine nädal lasen niidukiga maha.”

Eelmisel aastal olnud kõige suurem peet “vaat selline” − Olt näitab kahe käe abil parajat mürakat.

“Sel aastal… no sa näed ise.”

Tuleb tunnistada, et ei näe.

“No vaat selles ongi asi, et ei näe,” nendib Olt. “Kus ta saab siis kasvada, kui on kaenlani maltsa sees.”

Naised, kes eelmisel aastal söödapeeti rohisid, olid tänavu kõik uutel rohumaadel kive korjamas.

“Kui ma võrdlen, kui suur kadu on see siin” − viitab ta peeti peitvale maltsaväljale − “või kui suur kadu oleks rohumaa pealt niidukile kivi saada, siis on selge, et enne tuleb rajatavad rohumaad kividest puhtaks teha.”

Rohumaadele raisatud raha

Rohumaad on Mihkel Oldile valus teema − just need uued, mida tänavu üle 800 hektari rajati.

“Jätsime sel aastal väga palju maid puhkama, rohumaa alla. Tulemus on, näed, selline: oleme siin kaks korda niitnud − ja peab sisse minema, et mõni kultuurtaim umbrohu seest üles leida! Näe, üks lutsern… siin on üks ristik… siin natuke kõrrelist,” peab ta iga taime leidmiseks mõne sammu edasi astuma. Malts ja muu jama seevastu vohab armutult.

“Rajasime rohumaid sellepärast, et loomade arv ju kasvab ja sööta on rohkem vaja − lootsime kogu selle maa pealt silo saada. Teisalt oleme viimastel aastatel endale väga kõvasti näppu lõiganud sügiseste vihmadega: 2016. aastal jäi meil 400 hektarit vilja maha, eelmisel aastal 900. Nüüd vähendasime külvatava ja kombainitava maa pinda rohumaade kasuks ning ma ei saa siit mitte midagi − see on mahavisatud raha. Paneme kolmas kord purustusniiduki peale, umbrohtu ei saa ju ka levitada. Need 800 hektarit tuleb väga suure tõenäosusega tuleval aastal uuesti rajada.”

Põuakahju sadades tuhandetes

Mihkel Olt tõdeb, et põuakahjud küünivad temale poole miljoni euro kanti. Ja jutt on üksnes viljast.

“Arvestasime agronoomiga kokku, et teravilja müügi käive oli planeeritud 940 000; kui saab 440 000 kokku, on hästi. Varane oder on nii kõrbenud, et hea, kui hektarilt tonni saame, see on neli korda vähem. Taliraps, mille kasvatamisega me üldjuhul hakkama saame − saagid jäävad 3,8 – 4 tonni kanti −, annab tänavu pingutades poole sellest. Talinisu on olnud vähemalt neli-viis tonni hektarilt, sel aastal ei tea, kas kolm venitame välja. Kokkuvõttes on saagid kaks kuni neli korda väiksemad.”

Piimast − ja loomade juurdekasvust − tulenevat kahju pole veel kokku arvutatud.

“Piim langeb kuumuse tõttu: loomad söövad vähem, aga joovad rohkem, mistõttu piim läheb lahjemaks, valgu- ja rasvasisaldus langeb. Teine laks tuleb sellest, et silo kvaliteet on kehv. Venitasime esimese niitega võimalikult kaua, et rohi kasvaks, aga siis oli rohi juba vana, kiudaineid liiga palju.”

Heina oleks tänavu ilma poolest hea teha − ainult niida ja pane kokku. Oleks vaid, millest teha, sest rohukasv on olematu.

“Kõige suurem probleem on see, kas me suudame loomad ületalve ära toita. Esimese niite lõpuks koos eelmise aasta silojäägiga oli meil 50 protsenti sööta olemas ehk 8000 tonni vajalikust 16 000st. Teine niide on ju olematu. Ja kolmas niide… maad on kõik pruunid ju.”

Lootus on maisi peal: “Seda on meil maas 160 hektarit ja kui saame hektarilt 30 tonni, siis katame ligemale 5000 tonni ära. Teise niitega − Erras ja Vokas teeme veel praegu − kraabime ehk tuhat kuni kaks tuhat tonni, nii et lõplik auk jääb kuni paar tuhat tonni.”

Lihaveised kõige kindlamad

Olt võrdleb kolme äri, millega ta tegeleb − köögiviljakasvatus koos talupoega on neljas, aga see on pisku −, ning tõdeb, et piima ja teraviljaga võrreldes on lihaveised kõige vähem kannatanud.

“Karjakoplis käies näen, et süüa seal eriti pole, aga loomad on konditsioonis: ei ole kõhnunud, ei ole näljas. Noorkarja juurdekasvus kindlasti kaotame, aga see kaotus pole nii suur. Vili ja piimakari panevad suure paugu. Täna tuleb nentida, et kahju, et mul lihaveiseid nii vähe on − kokku üle 650 ainult. Turgu on lihaveistel küll ja küll ning see aina kasvab − suurem osa läheb Poola, aga ka mujale Euroopasse ja Türki.”

Lihaveiseid on Oldil jaanipäevast saati 120 võrra rohkem − Narva jõe struugadele Saksamaalt toodud 120 limusiini.

“Struugadel on kõik hästi, seal on praegu kuiv, süüa on hästi palju ja veised saavad kenasti hakkama,” kinnitab ta. “Mais on ilus, mitte küll nii kõrge, nagu varem on olnud, aga söödaväärtus on tänu soojusele kõvasti suurem,” leiab ta kõige kehva taustal ka positiivset.

“Peab leidma, muidu ei jaksa vaimselt pere jaoks olemas olla.”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.