Saada vihje
Provintsidesse usu kuulutamise minister (0)

Riigihalduse minister Janek Mäggi on esimese ametis olnud kuu jooksul näidanud, et õigem oleks tema ametikoht nimetada ümber provintsidesse usu kuulutamise ministriks.

Minister, kel pole oma ministeeriumi, haldusala ega eelarvet, ongi pigem ahjualune kui leemekulbi liigutaja. Selles rollis ei jäägi suurt midagi muud üle kui aina rääkida ja rääkida. Unistused suureks ja kui vaja, siis mured dramaatiliseks. Ning seda oskab suhtekorralduskunstnikust Janek Mäggi hästi.

Nüüdseks poolteist aastat riigis võimul olnud Keskerakond on paljudel eelnevatel aastatel opositsioonis olles süüdistanud võimulolijaid maaelu hääbumises, olles ise samal ajal pealinna valitsejatena teinud kõik endast sõltuva, et inimesed maakondadest Tallinna tõmmata. Nüüd, kus Jüri Ratase valitsus sai riigis võimule, on maakondades põhjendatud ootus, et mida nad nüüd siis teevad, et pidurdada elanike arvu vähenemist maakonnakeskustes, rääkimata väiksematest linnadest ja küladest.

Eelmised riigihalduse ministrid Mihhail Korb ja Jaak Aab pakitsesid suurtest plaanidest. Ei saa öelda, et nad poleks püüdnud. Kuid nende eluiga valitsuse laua taga jäi üürikeseks. Janek Mäggile pole samuti antud pikka aega − ehk kümme kuud, mis järgmiste riigikogu valimisteni jäänud.

Mäggi teab, et tal pole aega hoogu võtta ega ametisse sisse elada, tuleb kohe puusalt tugevaid sõnumeid kõmmutada. Nii kuulutas ta pärast esimest visiiti Hiiumaale, et sealne aktiivne kogukond nõudku julgelt endale seitsme Tallinnast üle viia plaanitava riigipalgalise ametikoha asemel vähemalt sada. Justkui käiks nende riigipalgaliste ametikohtade eraldamine nii-öelda rajoonidest laekunud sooviavalduste põhjal. Nende vähestegi kohtade liigutamine Tallinnast välja on kui mäetipust alla kukkunud suurte kivirahnude vaevarikas üles tagasi veeretamine.

Järgnenud külaskäikudel Ida-Virumaale on Janek Mäggi õhin üha enam pakitsema löönud. Esmalt teatas ta näoraamatus, et Ida-Virumaast peaks saama Eesti majandusmaakond. Siis ladus ta sinna pilte renoveeritud Kohtla-Järve kultuurikeskusest kommentaaridega, et tegu on vapustava majaga, mis on “niivõrd ägge, et suvepäevad Kohtla-Järvel ja Ida-Virumaa teistes miljööväärtuslikes kohtades väärivad tegemist. Ida-Viru tõus on lähitulevikus sama innukas, kui oli Kalamaja lend Tallinnas”. Ning Kohtla-Järve on riigihalduse ministri hinnangul Eesti kõige “äggedam” linn.

Muidugi on see vahva, kui tuleb Tallinnast minister ja räägib sellist paitavat ja mesimagusat juttu. Kohtla-Järve juhid lausa särasid selle peale! Olgugi et nende 20 aastat kestnud juhtimise tulemusel on linnas korterite keskmine väärtus üle 20 korra väiksem kui sellessamas unistuste Kalamajas. Põhjarannikule antud intervjuus oli Mäggi kindel, et tervet Ida-Virumaad ootavad ees väga head ajad, tarvis on ainult trendi muuta. Ent kui läksime küsimustega detailsemaks, et kuidas seda teha ja milline peaks seejuures olema keskvõimu roll, ministrilt enam nii enesekindlaid ja säravaid vastuseid ei tulnud.

Vaid maagiasse uskujad võivad arvata, et ühe või teise piirkonna järeleaitamine sõltub ühest ministrist või isegi erakonnast. Vaja on ikkagi erakondadeülest pikaajalist regionaalpoliitikat, mis ei sõltu mõne lühikest aega ametis oleva ministri või isegi valitsuskoalitsiooni plaanist.

Ent isegi siis, kui ka täiuselähedane regionaalpoliitika oleks olemas, tuleb arvestada, et tegu pole imerohuga, mis aitab igas olukorras. Majandus ja inimesed kontsentreeruvad omasoodu ikka suurematesse keskustesse. Kui lääs on Venemaaga sanktsioonide sõjas, siis on nii Ida-Virumaa kui ka Kagu-Eesti Euroopa Liidu tupikjaamad, kus huvi äritegevuse vastu on madal. Kui suhted soojenevad, avanevad kiiresti hoopis uued võimalused, sõltumata sellest, mida regionaalpoliitilistes programmides on ette kirjutatud. Küsimuste küsimus on, mil moel saaks Eesti idapiirkondi tõusule pöörata ka siis, kui suhted Venega jäävad aastakümneteks jäiseks.

On hea, et minister püüab sisendada usku provintside elujõusse, rääkida suureks ka väikesed positiivsed asjad. Sellise tausta loomine on tähtis ja vajalik  ainuüksi tähelepanu äratamiseks või müütide tõrjumiseks.  Kas või meelde tuletamiseks, et Ida-Virumaal elab 140 000 inimest ehk üle kümne protsendi Eesti elanikest, kellele kui tarbijatele võiks Eesti ettevõtted rohkem tähelepanu pöörata.

Kui Janek Mäggi suudab  oma tuttavaid ärimehi innustada Ida-Virumaal midagi ette võtma, on seegi juba märkimisväärne asi. Või kui Mäggi ja teised poliitikud tõepoolest ise ka usuvad Ida-Virumaa eelseisvat suurt tõusu, siis mis oleks selle veenvamaks kinnituseks kui näiteks vaba raha investeerimine ja kinnisvara soetamine sellesse piirkonda.

Jutud piirkondade potentsiaalist devalveeruvad kiiresti, kui neile ei järgne positiivseid muutusi ja poliitikute innustavad üleskutsed põrkuvad statistikaameti esitletava halastamatu reaalsusega. Siis kaob sellise vajaliku suhtekorraldusliku tegevuse tõsiseltvõetavus.

Soovikski, et kui Janek Mäggilt peaks järgmisel kevadel küsima, kuidas Ida-Virumaa muutmine Kalamajaks on edenenud, ei peaks ta piirduma ridadega tema enda kirjutatud luuletusest “Püüad küll”: “Kuis haarata saaks haaramatut? Kuis püüda seda, mida ainult näed? Kuis haarata saaks haaramatut? Kui kinni seotud jalad, seotud käed!”

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.