Saada vihje
Renee Nõmmik puudutab tantsuga kuud (0)
Tantsuteater Fine5 kannab Eesti 100. sünnipäeva loos sama suurt rolli kui Rakvere teater. “Me esitame teksti. Sõnatult. Need pole lihtsalt liigutused, vaid on emotsioonid, atmosfäär,” räägib Peeter Raudsepa kõrval etendust “Puudutada kuud” lavastanud Renee Nõmmik.
GABRIELA LIIVAMÄGI/RAKVERE TEATER 

Eelmisel nädalal esietendus Rakvere teatris “Sajandi loo” raames Rakvere teatri ning tantsuteatri Fine5 ühisprojekt, mis räägib 1990. aastate Eestist. Tantsuteatri asutaja ja juhi Renee Nõmmiku sõnul ei ole lavale jõudnud lugu sellest, kuidas koos suurte muutustega jõudis Eestisse ka uus tants, nende teatri saamislugu, kuid see õhin, millega toona kaasaegset tantsu avastati, on sellesse sisse kirjutatud küll. 

 

“Puudutada kuud” on ühel ajal nii sõna- kui ka tantsuetendus. Kui keeruline on tantsu ja sõna siduda? 

Ma ütleks, et see on olnud väga põnev. Mind on alati huvitanud, milline on tantsija sisemonoloog, kui ta tantsib. Millest ta mõtleb, mida tunneb? Samamoodi on see mind huvitanud näitlejate puhul, ehkki seal on see alati selgem ning tuleneb rollist ja karakterist, mille aluseks on kirjandusteos. Aga see, kuidas näitleja ehitab oma rollile füüsilise liikumise, on sama huvitav kui teada tantsija puhul, mida ta tantsu käigus mõtleb ja kogeb. Selles lavastuses said kokku kaks poolt − sõna ja tants − ning see oli huvitav kogemus.

Kuidas just see teatripaar seda lugu tegema sattus? 

See sündis loosi tulemusel. “Sajandi loo” raames oli otsustatud, et Eesti teatrid teevad koostööd, ning see loosimine tehti juba mitu aastat tagasi. Selle tulemusel sattusid kokku Fine5 ja Rakvere.

Milliseid tundeid loosi tulemus tekitas? 

Meile oli see, et me üldse projektis osalejate nimekirja sattusime, väga suur väljakutse. Kaasaegse tantsu teater ei ole Eestis riiklikult toetatav. Me oleme projektipõhine trupp ja sattusime nimekirja koos riigi toetatud suurte teatritega.

Ma olen 1990. aastate lõpus Rakveres ühe korra lavastanud ja see oli hea kogemus. Rakvere on kant, kust ma ise pärit olen (Renee Nõmmik on pärit Kundast − toim.), ja mul oli väga suur rõõm, et me kokku saime. Teadsin natuke nende näitlejaid ning lavastaja Peeter Raudsepaga oleme ka varem koostööd teinud. See kõik oli minule positiivne foon. Aga ka tohutu suur vastutus ja väljakutse.

Kuidas lugu sündis?  

Lugu hakkas kooruma juba siis, kui Rakvere teatri peanäitejuht oli Üllar Saaremäe. Me saime tema ja Urmas Lennukiga mitmel korral kokku, heietasime mõtteid 1990. aastate kultuurist, isiklikust loomingust. Meenutasime, mis ühiskonnas toimus, kuidas muutus üks riik teiseks, rahavahetust, mis toimus sellel ajal meie elus, millised olid mõtted, milline oli toonane atmosfäär. Lennukit huvitas, milline oli tantsuteatri Fine5 saamislugu 1992. aastal ja kuidas käis kaasaegse tantsu sünd Eestis.

Urmas Lennuk hakkas seda lugu kirja panema ja päris lõpus tegime tihedat koostööd juba Peeter Raudsepaga, kes tuli Rakverre peanäitejuhiks ning kellele see oli esimene lavastus selles ametis. See oli väga intensiivne ja suur töö.

Kui palju Fine5 loomislugu lõpuks lavastusse sisse kirjutati?

See pole päris autobiograafiline, aga kogu see tunne ja õhin, kuidas me avastasime endas ja ühiskonnas midagi uut, on seal sees. Mäletan, et Urmasele väga meeldis see osa, mis puudutas näiteid meie tööst, sellest, kuidas Fine5 sellel ajal tegutses, kus ta esines, milline oli sotsiaalne taust. Nii temal kui ka Peetril oli sellest ajast palju mälestusi ja nii see kokku sai.

Koos Fine5 tantsijatega tantsivad ka Rakvere teatri näitlejad ning peategelaste Madis Mäeoru ja Jaune Kimmeli osatäitjad tantsivad sama palju kui räägivad. Kas nemad valiti rolli tantsuoskuse järgi või oli see puhas juhus, et nad tantsimises nii osavad on? 

Need kaks asja kokku. Me töötasime nendega palju. Aga peategelased ise on noored, kes ennast nii teatris kui ka elus tõestavad, ning nad on väga töökad. Sisulised ja uurisid tausta. Nad lugesid läbi näiteks Ella Ilbaku raamatu “Otsekui hirv kisendab…”, ehkki Ilbakuga polnud sellel etendusel mingit pistmist. Peale suure andekuse on nad võimelised vaimsetesse ja füüsilistesse protsessidesse süvenema ning see meeldis mulle väga.

Kas tantsijatele on sõnalise rolli tegemine sama keeruline? 

Me oleme mitmes Fine5 tantsuetenduses rääkinud. Kasutanud lavastuse sees kas tantsijate enda teksti või rääkinud muid lugusid. See pole nendele uus. Küll aga see, et meie tantsuteater, kelle peamised meediumid on liikumine, ning sõnateater, kelle peamised meediumid on sõna ja visuaal, teevad asju koos. Sellist koostööd tehakse veel muusikalis või operetis.

Kui me vaatame teatrite koostööprojekte “Sajandi loo” sarjas, siis Vanemuine pidi tegema koos Sõltumatu Tantsu Lavaga, aga see ei õnnestunud ja nad tegid etendused eraldi ning ka Estonia ja Kanuti Gildi Saali koostöös oli tantsu väga vähe. Seetõttu julgen arvata, et meie sisuline koostöö oli väga hea ja me tegime midagi täiesti uut. Nii pole keegi varem töötanud. Eriti just siis, kui me tulime Tallinna proovisaalist Rakverre, muutus tantsijate ja näitlejate koostöö väga intensiivseks ning see oli väga arendav.

Etenduses oli väga palju erisuguseid kujundeid ja motiive. Milline neist teile kõige rohkem meeldis?  

Mulle meeldivad paljud kohad. Mõned on iroonilised, teised teravad või hoopis poeetilised. Ma olen saavutatud tasakaaluga rahul. Mulle meeldib, et selles osas, kus on tants, esitame me teksti. Sõnatult. Aga need pole lihtsalt liigutused, vaid emotsioonid, atmosfäär. Näitlejad laval esindavad hoopis argisemat poolt ja see kontrast töötab hästi.

Ka poeetiline kujund, mille Urmas Lennuk leidis − puudutada kuud −, on huvitav hinge ja vaimu pürgimise metafoor. Vaatamata 1990. aastate raskele olukorrale, oli inimestes nii palju vaimujõudu otsida midagi sellist, mis ületab materiaalse elu raskused. Oli palju usku ja lootust, et seda suudetakse. See on midagi, mida ma praeguses elus enam nii palju ei näe.

See kujund − puudutada kuud − on segu lihtsameelsusest ja naiivsusest, aga sügav ning inimlik.

Etenduses vastanduvad rahvatants ja kaasaegne tants. Enne kaasaegset tantsu te rahvatantsu ikka tantsisite? 

Kas me tüürime nüüd teema juurde, kas mul on rahvatantsuga kana kitkuda? (Naerab.)

Sellel ajal, kui ma ülikoolis õppisin, tegelesin rahvatantsuga väga palju. See oli üks põhiõppeaineid. Aga ka pärast olen ma mitmete tantsupidudega seotud olnud ning ka sellel aastal lavastan “Gaudeamust” − Balti riikide üliõpilaste tantsupidu. Olen tantsinud ka Mait Agu Peiarite sõus varietees. Olen tuljakut ja teisi rahvatantse tantsinud tuhandeid kordi ning minu suhtumine rahvatantsu on ülimalt positiivne.

Kanakitkumine on selline iga valdkonna sisene teema, olgu see kaasaegne tants, ballett või võistlustants. Iga valdkonna või tehnika sees on palju kivistunud mõtteid ja mõtteavarusi, mis on omavahel opositsioonis, ning kunstivaldkond liigub edasi just siis, kui puhuvad uued tuuled. See ei tähenda, et traditsioonid peaks maa pealt minema pühkima. Lihtsalt kõigele peab ruumi olema.

Kas rahvatantsulembeses Eestis on kaasaegsele tantsule ruumi? 

Me oleme Tiinaga (Tiina Ollesk on tantsuteatri Fine5 teine eestvedaja ja looja − toim.) sellest palju rääkinud ja tunneme iseenda peal, et Eestis on väga raske. Sellel võib olla erisuguseid põhjusi, aga üks nendest on kindlasti see, et iga kunstiliik vajab aega, et saada heaks. Kui me vaatame Eesti balletti 100 aastat tagasi, siis oli see algeline ja tugevaks muutus alles siis, kui valmis balletikool, tekkis trupi järjepidevus ja järelkasv. See on kunsti loomulik areng. Kaasaegne tants on Eestis alles liiga uus.

Paraku on ka meie tantsuliigi toetussüsteemid jäänud väikeseks. Pole olnud õigeid produtsente, mänedžere, kultuurikorraldajaid, kes oskaks näha puude taga ka metsa. See valdkond vajab toetust ega saa toimida ainult entusiasmist. Meie oleme Tiina ja veel mõne inimesega vedanud 25 aastat teatrit oma jõu ning energia najal. Kui tekkis Kultuurkapital, siis mõnikord saime toetust ja mõnikord mitte. Tänasel päeval saame väga-väga väikest toetust kultuuriministeeriumilt, aga sellest jätkub ainult üheks projektiks ning kunagi pole kindel, kas me midagi ka järgmisel aastal teha suudame.

Ehkki ma räägin Fine5 teatri baasil, puudutab see teema valdkonda laiemalt.

Mõtlen, et kui ma täna lõpetaksin ülikooli ja peaksin vabal turul olema nendes oludes, mis Eestis on, siis ma ilmselt esimese asjana läheksin Eestist ära ning teeksin siin vaid üksikuid projekte. Aga meil oleks rohkem koreograafe, kes inspireeriks, looks oma maailma, tegutseks pikemalt.

25 aasta puhul tantsite 25. aprillil Rakveres 25 tantsu. Mis lugu seal räägitakse?  

Need 25 tantsu ei võta kokku tantsuteatri 25 tegevusaastat, aga omamoodi märgistavad seda. Kui me seda tegema hakkasime, oli meil mitmeid variante: oleksime võinud taaselustada vanu tantse, otsida meiega aastate jooksul seotud tantsijaid, aga meie läksime teist teed. Küsisime tantsijatelt, kes on meiega seotud ning kellest osa on Eestis ja osa välismaal, kas neil on endil mõte või idee, mida tantsida. Igaühel on kaks ja pool minutit. See pole Tiina ja Renee looming, vaid nende inimeste oma, kellega me oleme koos töötanud. Meie leidsime sellele lihtsalt narratiivi ja sidusime tervikuks.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.