Saada vihje
Robert Peets tahab Alutaguse maratoni suureks kasvatada (0)
Robert Peets tiirleb suurema osa talvest mööda Euroopat, olles ametis suusatamise tippvõistlustel. Veebruari teise nädalavahetuse on ta aga broneerinud Alutaguse maratoni jaoks, mis on tema eestvedamisel kujunenud Ida-Virumaa suurimaks talviseks rahvaspordiürituseks.
MATTI KÄMÄRÄ 

Täna juba 20. korda toimuva Alutaguse maratoni peakorraldaja Robert Peets tahab kasvatada selle rahvusvaheliselt tuntud spordiürituseks, kuhu tuleks ka vähemalt pool tuhat välismaalast. Juba aastaid rahvusvahelistel suurvõistlustel ametis olnud Peets teab, mida selleni jõudmiseks vaja on.

 

Alutaguse maratoni korraldamine on viimastel lumevaestel talvedel olnud paras närvide mäng, kas õnnestub ära teha või mitte. Kui palju need päästeoperatsioonid peakorraldaja närvirakke on kulutanud?

Ma olen seda maratoni nüüd juba nii palju aastaid teinud, et võtan suhteliselt rahulikult. Välisvõistlustel tööd tehes esineb tunduvalt stressirohkemaid olukordi kui selle maratoni korraldamisel.

Selge, et olen 33 ja juuksed lähevad juba halliks. Ega see korraldamine väga kerge ka ei ole. Eriti selgitamine, mis on päriselt võimalik ja mis mitte. Näiteks ilmajaama lumekaarti vaadates on kõik hästi targad, aga konkreetses kohas võivad lumeolud ka lühikese maa tagant palju erineda. Maratoni ei saa teha nii, et vahepeal on rajalõigud, kus tuleb suusad kätte võtta ja kõndida, kuna kivid on väljas.

Lund võib vedada kohale ka kaugelt, aga see kõik maksab ja kusagil on mõistlik piir ees…

Torn (vasak)

Just nimelt. Kulud on tõesti üks oluline asi. Ei taha igal aastal maratoni nii ka korraldada, et pead pärast pangaautomaadist oma kontolt raha välja võtma, et kulutusi katta.

Kas seda on ette tulnud?

On ikka. Jalgrattamaratoniga mõned korrad. Suusamaratoniga oleme ikkagi saanud alati mäele. Vahel, kui oleme rahaliselt hätta jäänud, on pärast maratoni mõni ettevõtja aidanud. Samas kui rahaliselt on läinud hästi ja maraton toob sisse, siis on see raha Alutaguse suusaklubile läinud.

Miks sa maratone korraldad, kui vahel tuleb isegi oma taskust peale maksta?

Kui inimesed saavad lapse, siis tahavad nad ta suureks kasvatada.  Ma tahan Alutaguse maratoni ka suureks kasvatada.

Kui suureks?

Viia ta rahvusvahelisele tasemele. Et meie piirkonnas oleks igal talvel üks spordiüritus, kuhu tuleb väljastpoolt Eestit 500 ja rohkem inimest osalema. Et piirkonda jääks sellest suurem jälg maha ja ka kohalikud ettevõtjad oleksid rohkem motiveeritud selle korraldamisel kaasa lööma.

Mida on selleks vaja teha?

Ühelt poolt peaks eelarve praegusega võrreldes kasvama kümme korda. “Ski Classicsis” [maailma tuntud pikamaasuusatamise sari] osalemisega kaasneb ka kohustus toota maratonist otse telepilti, mis läheb igale poole maailma. See maksab päris palju. Samas on see väga hea võimalus kogu piirkonna turundamiseks. Võid trükkida miljon flaierit, aga selle toime on väiksem kui suure spordivõistluse korraldamisel.

On ka hulganisti väiksemaid detaile, mis tuleb lahendada. Suur probleem on praegu näiteks kehvavõitu internetilevi Pannjärvel. Mis puudutab aga radade võrku, keskust ja üldist  korraldustööd, siis selles ei tohiks probleeme tekkida.  Olen ka uurinud, et Pannjärvelt poole tunni autosõidu raadiuses on võimalik 500 inimest majutada.

Mis teeb ühest suusamaratonist sellise, kuhu tuhanded tahavad tulla?

Eelkõige ilus rada ja vaated. Ma arvan, et tulevikus muutub Alutaguse maratoni rada veelgi põnevamaks, kui põlevkivikarjääri osa suletakse ja radade võrku saab ka sinna laiendada.

Sõitsid läinud pühapäeval ise läbi Pannjärvele üle kolinud Tamsalu-Neeruti maratoni. Kas osalesid paljude aastate järel maratonil sportlikust huvist või testisid rada?

Ma polnud kunagi varem Tamsalu-Neeruti maratoni, nagu ka Alutaguse maratoni, ise sõitnud.  Kui oleksin tulemuse peale läinud, siis oleksin palun panna end esimesse stardigruppi. Aga startisin rivi lõpust, et kogeda, mis sõidu ajal toimub. Proovisin kõik enda peal läbi nagu tavaline osaleja.

Olid enne seitse nädalat Euroopas kõrgmäestikus. Kas see tuli sõiduvormile kasuks?

Ma arvan küll. Tundsin end väga hästi. Arvan, et praeguse vormiga võiksin Estoloppeti maratonidel 20 parema hulka sõita.

Kui tihe su tänavune töögraafik rahvusvahelise suusaliidu FIS esindajana mitmesugustel tippvõistlustel on olnud?

Hooaeg hakkas novembri lõpus pihta ning olen peaaegu kõigil nädalavahetustel ametis olnud. On olnud ka selliseid nädalaid, kus pole koju pääsenudki, kui maailma karika etapid ja “Ski Classicsi” maratonid on vaheldumisi käinud.

Mille poolest selles karussellis kaasa löömine huvi pakub?

Eks see ole põnev vaheldus, iga nädal olen uues kohas ja suhtlen uute korraldajatega. Oluline faktor on kindlasti ka see, et Eestis jääksid mul oma erialal [treener ja spordiürituste korraldaja] tööga, mille ma olen endale valinud, igapäevase elu arved maksmata. Ma näen, kuidas kõik, kes sel alal tegutsevad, peavad pidevalt  saja asjaga tegelema − muidu ei ole võimalik end ära majandada.

Mida FISi tehnilise delegaadi töö endast kujutab?

See on nagu võistluse peakohtuniku töö. Peamine ülesanne on tagada, et võistlus on korraldatud kõigi reeglite järgi ja kõigil osalejatel on võimalikult võrdsed tingimused ning võistluspaik on nõuetekohaselt ette valmistatud.

Tehniline delegaat on ka võistluse žürii esimees. Ta jagab ära, kes tegeleb raja, kes staadioni, kes registreerimisega, kes jälgib, et õigetes suurustes reklaamid oleks paigutatud täpselt õigetele kohtadele.

Võistluse ajal on kõige olulisem panna tähele, et sportlased ei eksiks reeglite vastu, et näiteks klassikastiilis sõidus ei teeks keegi uisusamme või ei takistaks mööduvat vastast määrustevastaselt.

Mina pööran alati enne väga palju tähelepanu rajale, siis tekib üldjuhul võistluse ajal vähem probleeme.

Oled korraldajatele üsna nõudlik ja tüütu tegelane, kes laseb sageli ka palju asju ringi teha?

Jah, väga palju laseme ringi teha ja päris tihti. Seejuures ongi oluline, et hakkad korraldajatega varakult suhtlema, veel enne hooaja algust. Igal sügisel, kui Zürichis on suur koosolek, istun iga etapi korraldajaga maha ja arutame kõik üksikasjad läbi.

2015. aastal olid ametis ka Rootsis Falunis toimunud maailmameistrivõistlustel. Seal oli radu ettevalmistavas korraldajate meeskonnas ka suusakuulsus Thomas Wassberg, kes on end olümpiaajalukku kirjutanud 0,01sekundilise võiduga Juha Mieto üle Lake Placidi olümpial 1980. aastal. Kui palju temaga kokku puutusid?

Me vaatasime temaga koos radu üle. Tema istus rajamasinal, mina olin suuskadel. Tuli vaadata, kus kurvides täpselt peaks klassikajälg lõppema ja kus taas algama. Millistes kurvides kaldenurka muuta. Kõik sellised pisiasjad oli vaja läbi käia.

Ma sellepärast hoiangi end vormis, et suudaksin vähemalt mõnede lõikude ulatuses suusarajal liikuda enam-vähem sama kiirusega nagu sportlased võistluse ajal. Siis on võimalik hinnata, mida on vaja rajal muuta, näiteks sedagi, et mõni laskumine liiga ohtlikuks ei muutuks.

Žüriil tuleb ilmselt sprindis rüsinate ja kukkumiste puhul sageli langetada lühikese aja jooksul sportlastele saatuslikke otsuseid, keda diskvalifitseerida, keda õigeks mõista.

Jah, sprint ja ka teatesprint on kaks kõige keerulisemat ala. Enam otsuste tegemiseks tervet žüriid vaja pole, piisab võistluse direktorist ja tehnilisest delegaadist, kes jälgivad sõidu ajal toimuvat kolmelt ekraanilt.

Kas võistkondade poolt on surve teile sellistel puhkudel tugev?

Otsustamise põhimõtetega on hakatud harjuma. Mäletan, et aasta enne Faluni MMi püüdsid koondised omavahel väga palju kakelda ja esitasid ohtralt proteste. Seda on nüüd vähemaks jäänud. Aga selge, et kui otsused pole üheselt mõistetavad kõigile osapooltele, siis tuleb pärast võistlust need olukorrad veel vahel koos üle vaadata ja aru anda. Ka meediale.

Millised on suuremad riskid, mis võivad ühe tähtsa võistluse nii-öelda lappama panna?

Tavaliselt on need kiiresti muutuvad ilmaolud. Hea näide on Faluni naiste eraldistardist sõit, mille võitis ameeriklanna, kellest ei olnud eriti midagi kuuldud ei enne ega pärast seda võistlust. Ilm mängis talle head kaardid kätte, aga spordis on vahel õnnel ka oma osa. Falunis olid kogu MMi ajal võimatud ilmaolud. Rada oli pidevalt pehme, temperatuur püsis nulli juures, öösel polnud piisavalt külma, ei olnud ka piisavalt niiskust, et soola abil rada tugevamaks teha. 50 km sõit oli kõige keerulisem võistlus, ilm muutus selliseks, et sool hakkas vastupidi töötama, muutis lume suhkruks.

Kas oled ilmaprognooside lugemisega muutunud selliseks ilmatargaks, et võid varsti hakata ise ilma ennustama?

See läheb järjest keerulisemaks. Millegipärast on ennustused hakanud üha sagedamini muutuma. Eri ennustused on sageli üksteise suhtes täiesti vastukäivad. Üks lubab viis sooja-, teine viis külmakraadi.  Eesti ilma on üldse väga keeruline ennustada ja olud võivad lühikeste vahemaade tagant kõvasti erineda.

Kuidas viimaste aegade dopinguskandaalid maailma tippsuusatamist on mõjutanud?

Mõjutavad kõvasti. Eestigi näitel on olnud näha, kuidas huvi on vähenenud. Kui oled sellise negatiivse asjaga tugevalt kaadris, siis miks peaksid noored selle ala valima? Igal spordialal on samas oma paremad ja halvemad ajad. Jalgrattasport oli ka vahepeal tugevas mõõnas, aga nüüd tullakse taas üles.

Suusatamise puhul on samas  positiivne, et kahel viimasel hooajal on võistlused võrdsemaks läinud ja sageli jõuab esikümnesse  seitsme-kaheksa riigi sportlasi. Mäng on võrdsemaks läinud. See aeg, kui vaid Norra suusatamist valitses,  mõjus samuti suusatamisele halvasti.

Suusatamise võistlusprogramm läks vahepeal ka liiga kirjuks: lugesime kokku 29 formaati. See on selgelt liiga palju. Põlistes suusamaades, nagu Norras, Rootsis ja Soomes, suudetakse seda veel jälgida, aga sakslastele, prantslastele või itaallastele on seda kõike liiga palju, et huvi hoida. FISi poliitika liigubki praegu selle poole, et tõmmata võistlusformaate koomale, et need oleks pealtvaatajatele arusaadavamad.

Kellele eeloleval olümpial panustaksid?

Ma arvan, et medaleid võidavad päris paljude riikide suusatajad. Näiteks Dario Colgona ja teised šveitslased on head. Ka Rootsi naised on olnud tänavu tugevad.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.