Saada vihje
Robotid ja töökohad (0)
Mihkel Nestor.
SCANPIX 

Kuigi Eestis on praegu probleemiks pigem tööjõunappus, siis ei saa ka meie paratamatult mööda vaadata tehnoloogia kiirest arengust, mis vabastab rutiinsest tööst, kuid sunnib inimest leidma uut ametit. OECD värske uuringu valguses ei ole Eesti küll nii haavatav kui paljud teised Ida-Euroopa riigid.

Ettevõtlusvisionääride lemmikteema on viimastel aastatel olnud kahtluseta töökohtade automatiseerimine, robotite võidukäik ja sellest tulenev töötuse kasv. Üks viimastest panustest valdkonna kohta kuhjuvasse teadmiste pagasisse on äsja avaldatud OECD uuring, mis kasutab alusandmetena täiskasvanute oskuste uuringut PIAAC.

Lähenemise eeliseks on asjaolu, et PIAAC uuringust võttis osa ka Eesti, mistõttu ei pea me enam automatiseerimise mõjust rääkides piirduma vaid mõne jõuka Lääne suurriigi näitega.

Esmalt üldisest − sarnaselt varasemate uuringutega leidis kinnitust tehnoloogilise arengu oodatav suur mõju tööturule. Keskmiselt puudutab automatiseerimine OECD riikides peaaegu pooli töökohtasid. Samas ei tähenda see tingimata nende kadumist: töö­kohtasid, mille automatiseerimise tõenäosus on kõrge (üle 70%), oli vaid 14%. Nende ametite puhul saame tõesti rääkida olukorrast, kus masin inimese ilmselt asendab.

Et valdavalt on tegu väga rutiinse tööga töötlevas tööstuses, siis ehk ei ole mõtet selle pärast ka liigselt meelt heita. Ülejäänud ametite puhul võib automatiseerimine küll tööprotsesse mõjutada ja nõuda inimestelt uusi oskusi, kuid tõenäosus, et masin inimese täielikult asendab, on siiski madal.

Eesti jaoks on uuringu tulemused üllatuslikult pigem rõõmustavad. Eeldatavalt mõjutab automatiseerimine 47% siinsetest töökohtadest, seejuures on kõrge automatiseerimisriskiga ametite osakaal 12% − mõlemad jäävad alla OECD riikide keskmisele.

Eesti seis on eriti hea võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega, kus ohus olevate ametikohtade arv on palju suurem. Näiteks on Slovakkias uuringu põhjal kõrge automatiseerimisriskiga koguni kolmandik kõigist töökohtadest. Üldiselt kirjeldab töökohtade automatiseeritust hästi siiski riikide palgatase: Põhjamaades on ohus palju väiksem hulk ameteid kui Lõuna- või Ida-Euroopas. Erandiks on kaks suurt tööstusriiki Saksamaa ja Jaapan, kus hulk töökohtasid võib siiski kaduda.

Eesti jaoks annab julgust ka uuringu järeldus, et töökohtade automatiseerimise potentsiaali selgitab paremini viis, kuidas töö on organiseeritud, mitte niivõrd majanduse struktuur. Kui inimeste töötamine lihtsamini automatiseeritavatel tegevusaladel selgitab riikidevahelisest erinevusest umbes 30%, siis töötajate erinev profiil sektorisiseselt 70%. Lihtsustatult tähendab see, et Eesti ei pea tingimata Šveitsi eeskujul hakkama meditsiinitööstust ja finantssektorit eelisarendama, vaid piisaks ka sellest, kui olemasolevatel tegevusaladel tehtaks “targemat” tööd.

Tulles kaugest tulevikust tänapäeva, on Eestis praegu küll pigem probleemiks töökäte puudus kui nende ülejääk. Kuigi 2017. aasta viimases kvartalis vabade ametikohtade arv III kvartaliga võrreldes vähenes, on tegemist pigem ajutise sesoonse langusega. 2016. aasta IV kvartaliga võrreldes oli täitmata ametikohtade arv 17% kõrgem. Kokku oli eelmise aasta lõpus saadaval üle 10 000 töökoha.

Seejuures oli vabade ametikohtade arv suurim töötlevas tööstuses, kus see küündis 2200 lähedale. Hulgi- ja jaekaubanduses oli täitmata ametikohtasid üle 1700. Tööjõunappusest räägivad ka peaaegu kõik teised indikaatorid. Omaette märgiline on asjaolu, et kolmandatest riikidest pärit töötajate värbamist reguleeriv sisserände piirarv täitus tänavu juba märtsis.

Kui tehnoloogiast tulenevate muutuste tõttu ennustatakse kadu ennekõike töökohtadele, mis kuigi kõrget haridustaset või spetsiifilisi oskusi ei eelda, siis Eestis napib praegu inimesi just lihtsamates ametites. Konjunktuuriuuringute põhjal kipuvad tööjõupuuduse üle enim kurtma need tegevusalad, mille lisandväärtus töötaja kohta ja palgatase on keskmisest madalamad. Tööstuses on nõudlust enim tootmistööliste järele, teeninduses vajatakse müüjaid, puhastusteenindajaid jt. Üheks väheseks erandiks on tööjõupuuduse ja lisandväärtuse suhte poolest IT-sektor, mille jaoks tööjõupuudus näib olevat stabiilne seisund.

Kuigi täitmata ametikohtasid on kõige rohkem tööstussektoris, ei saa sealset olukorda pidada väljapääsmatuks. Võrreldes samasuguste tegevusalade tootlikkusnäitajaid Eestis ja Põhjamaades, ületab sealne lisandväärtus töötaja kohta siinset taset 2-3 korda. See viitab aga asjaolule, et kohalikes tööstusettevõtetes peaks jaguma veel küllaga ruumi efektiivsuse kasvatamiseks.

Võime küll rääkida Eesti paindlikest väikeettevõtetest, kes valmis kiirelt muutuvale nõudlusele reageerima, kuid selle pahupooleks on suur tööjõumahukus ja madalad palgad. Seetõttu on paratamatu, et mida kallimaks muutub tööjõud, seda enam peab ettevõte mõtlema võimalustele, kuidas oma tegevust efektiivsemalt korraldada.

Kahjuks ei ole ettevõtete kasvanud ind investeeringuid teha kuigivõrd märgatav. Ehkki pärast pikalt kestnud langust suurenesid eelmisel aastal töötleva tööstuse investeeringud masinatesse ja seadmetesse üle 10%, käibe ja investeeringute suhet vaadates suuremat muutust ei toimunud.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.