Saada vihje
Saja-aastasel reostusel võetakse sabast kinni (0)
Jõe talu õuel looklevas Kohtla jõe käärus on vesi selge ja puhas; projektijuht Raimo Jaaksoo demonstreeris, mis peitub jõe põhjas. MATTI KÄMÄRÄ 

Rääkides peatselt käivituvast Purtse jõe puhastamisest, tuleb tõdeda, et neli aastat kestva ja 21 miljonit maksva projekti käigus võetakse Purtse jõe endaga väga vähe ette; küll aga pannakse kinni seda endiselt reostusega toitev fenoolisoo ning tehakse puhtaks Purtse jõkke suubuv Kohtla jõgi.

Geograafid Mait Sepp ja Taavi Pae tegid Purtse jõe puhastamise alguse aastal ära tänuväärse töö, uurides Eesti kunagise parima lõhejõe reostamise saja-aastast ajalugu.

Tegelikult algas Purtse jõe saastamine tüki varem kui nõukogude ajal, mida tavapäraselt kipume kõikide hädade põhjuseks arvama.

Mait Sepp rääkis, et sajanditagust esimeste põlevkivikarjääride rajamise aega Kohtlas ja Pavandus päriselt reostamise alguseks pidada oleks pisut liialdatud − karjääridest välja pumbatud vesi jõele suurt mõju ei avaldanud. Küll aga hakkasid mõni aasta hiljem rajatud õlitehased − esimene Kohtla-Järvel, järgmised Kiviõlis ja Kohtla-Nõmmel − algusaegadest saati oma heitmeid maha valama või otse jõkke suunama. Kohtla-Järve tehase hoovilt kaevati selle jaoks lausa kanal Kohtla jõeni.

Reostusest ja Purtse jõe kalade suremisest kirjutati toona ajalehtedes, jõuti ka näpuga õlitehastele näitamiseni, ent tööstust peeti tollal kõvasti tähtsamaks kui loodust. Igatahes jäi põllutööministri arusaam Purtse jõest kui lõhejõest alla majandusministri tõlgendusele, et Purtse jõgi on põlevkivitööstuse solgikraav.

Kes sellest ajajärgust Purtse jõe saastamise saagas rohkem teada tahab, otsigu välja juuli- ja augustikuu Põhjarannikud, kus kahe mehe kirjapandu järjejutuna ilmus.

“Purfesti” teine tulemine

Purtse jõe ääres elavad inimesed on pikki aastaid rääkinud ja lootnud, et jõe puhastamiseks midagi ette võetakse.

Kaheksa aastat tagasi kodanikualgatuse korras sündinud jõefestival “Purfest” võimendas seda ootust ja lootust viis aastat jutti. Iga festival algas keskkonnaseminariga, kus asjaomaste ametnike ja otsustajate, teadlaste ja kohalike inimeste keskis räägiti nii Purtse jõest ka kui muudest siinse keskkonna valupunktidest. Olulisim oli, et see muretsemine osalejate kaudu mööda Eestit laiali kandus, kaugemal kõlapinda sai.

“Purfesti” esimene tsükkel lõppes aastal 2014, kui toonane keskkonnaminister Keit Pentus ütles Purtse jõe kaldal seistes, et raha jõe puhastamiseks on olemas ning Eesti sajandal sünnipäeva-aastal on jõgi puhas.

KARL KUPITS: Peamine reostus on põlevkiviõli jäägid − võib öelda, et õnneks, sest see on suuremalt jaolt termilise töötlusega puhastatav.

Selsamal sünnipäeva-aastal tuli “Purfest” pausilt tagasi, et uurida, miks asjad on veninud ja mis edasi saab.

Esimene etapp kolmest

Purtse jõe peamine saastamine toimus 1930. − 1980. aastatel.

“Praegu on Purtse jõgi üks reostunumaid vooluveekogusid Eestis,” sedastas keskkonnaministeeriumi projektijuht Raimo Jaaksoo.

Reostasid õlitööstused, puhastama hakkab riik.

“Põhilise osa reostajat, kellelt kahjuhüvitamist nõuda, pole meil kusagilt võtta,” põhjendas ministeeriumi projektide büroo juhataja Antti Tooming.

Jõe puhastamisel on praegu jutuks esimene etapp, mis keskendub fenoolisoole ja Kohtla jõele, puudutades Purtse jõge üksnes Püssi ja Lohkuse paisu vahel, kust eemaldatakse umbes 7200 m³ reostunud muda ja pinnast.

Erra jõe ja Kiviõli kraavi puhastamine jäid esimesest etapist välja, selle jaoks on lootus saada raha Euroopa Liidu Life-programmist. Raimo Jaaksoo sõnul kulub nendeks töödeks pisut üle kümne miljoni euro: “Seal on pigireostus, pigi käitlemine on kallis.”

Kolmas etapp on Purtse jõe alamjooks, mida on suurema vooluhulga tõttu omajagu keerulisem puhastada. Kuidas seda teha − ja kas üldse − otsustatakse esimese etapi õnnestumise järel.

2500 uuringuauku

Neli aastat tagasi, kui oli kindel, et jõe puhastamiseks on raha olemas, hakkas AS Maves uurima, mis seal siis tegelikult on.

“Uuringuala oli väga suur,” ütles uuringufirma ekspert Karl Kupits. “Iga saja meetri tagant tegime jõele puuraukudega profiilid − kokku 2500 auku, kust võeti proovid, mida analüüsiti ja kirjeldati. Kokku tuli 130 000 kirjet, mille põhjal tegime järeldused.”

Uuring andis teada, et fenoolisoos on reostunud pinnast 200 000 kuupmeetrit; et kõige suurem töö on Kohtla jõega; et Kohtla jões on reostus üsna üheülbaline − reostunud kiht on jõepõhjas umbes 0,6 meetrit paks; et Purtse jões sõltub selle paksus vooluhulgast.

“Kohtla jõe ülemises otsas on raskmetalle rohkem, aga peamine reostus on põlevkiviõli jäägid − võib öelda, et õnneks, sest see on suuremalt jaolt termilise töötlusega puhastatav.”

Niisama jätta seda reostust ei saa, kõige puhastamiseks ei jätku raha. Valiti vahepealne variant: puhastatakse valikuliselt, kõige tähtsamates lõikudes.

Maaomanikest üle ei sõideta

Töid alustatakse algusest ehk 14 hektaril laiuvast fenoolisoost. Sealt midagi välja ei kaevata, küll aga juhitakse Kohtla-Järve Järve linnaosast peale tulvav sademevesi soost mööda Varbe peakraavi, reostunud osast kogutakse vesi kokku ja suunatakse puhastusseadmetele ning fenoolisoo ise muudetakse lekkekindlaks.

Järgmisena võetakse ette Kohtla jõgi. Ülevalt allapoole, välistamaks ohtu, et kui tööde ajal reostus liikuma pääseb, saastaks see juba puhastatud ala.

“Voolavas vees töid teha ei tohi,” toonitas projekti konsultantfirma AS Kobras insener Erki Kõnd.

Iga lõigu jaoks eraldi tuleb leida meetod, kuidas seal on kõige ohutum tegutseda.

“Paisud ehitada ja siis saja meetri kaupa vett alla pumbata on teoreetiliselt võimalik, aga praktiliselt väga kallis. Kõige lihtsam on kaevata jõe kõrvale puhtasse kohta − sellisesse kohta, mis maaomanikule sobib − ajutine kraav ja suunata vesi sinna, siis jõesäng puhastada, võtta proovid ning anda sängile looduslik väljanägemine, jõgi sinna tagasi juhtida ja ajutine säng sulgeda,” kirjeldas Kõnd.

Kohtla jõge puhastatakse umbes 13 kilomeetri ulatuses. See ei ole kogu jõgi − vahepeale jääb suur ja soine reostunud ala, kust setete väljakaevamine muudaks mahud hiiglaslikuks. Selle ala kõrvale on plaanis rajada jõele 4,2 kilomeetrit uut sängi.

Kui fenoolisoos alustatakse Raimo Jaaksoo sõnul töid heal juhul juba sel aastal, hiljemalt tuleva aasta alguses, siis jõeni jõudmisega läheb veel aega. Kõigi maaomanikega − ja neid on jõe ääres palju − tuleb läbi rääkida ning nende maa peal toimetamiseks nõusolek saada.

Näiteks Roodu külas Kohtla jõe käärus asuva Jõe talu pererahvas, kes “Purfesti” keskkonnaseminari lahkesti oma õuele lubas, pole põrmugi päri, et jõele rajatav uus säng nende jõekääru kuivale võiks jätta.

Kõik asjaosalised lubasid üksteise järel, et seda kindlasti ei juhtu.

Ida-Viru saaste toidab Eestit

Uue teemana tõstatas “Purfest” seekord keskkonnatasude, täpsemalt nende sünnikohta tagasijõudmise teema.

Põlevkiviettevõtete esindajad tõdesid, et nende makstud keskkonnatasud muutuvad ühel hetkel anonüümseks: lüüakse peale tempel “KIK” (keskkonnainvesteeringute keskus) ja tehakse selle rahaga kus iganes mida iganes.

“Põlva asfalditehase reostus on selle raha eest likvideeritud, Purtse jõe oma mitte,” sedastas VKG tehnika- ja arendusosakonna juhataja Marti Viirmäe.

VKG näiteks maksis eelmisel aastal keskkonnatasusid 11,5 miljonit eurot.

VKG kahe aasta tasudega oleks Purtse jõe projekti vabalt ära katnud.

Enefit Kaevandused maksis mullu keskkonnatasusid 22,8 miljonit eurot, Kiviõli Keemiatööstus 4 miljonit.

See, mis siia tagasi tuleb, on pisku.

“Me elame selle tööstustest tuleneva reostuse keskel − see võiks anda meile mingeid lisasoodustusi, et me siin ikka edasi jaksaksime ja tahaksime elada. Kui mu kodukohas olev jõgi on nii reostatud, et seal ujuda ei saa, miks ei võiks siis keskkonnaraha eest ehitada ujulat, et ka meil oleks võimalus,” põhjendas “Purfesti” üks eestvedajaid Gerli Romanovitš.

Keskkonnatasudest on selles võtmes aastaid räägitud, muutunud pole midagi.

“Kodanik peab hakkama jalgu trampima,” ütles Romanovitš. “”Purfest” on kodanikualgatusena sündinud üritus, me saame seda võimendada.”

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.