Saada vihje
Spordimehe vaim hoiab põlevkivikuningat vormis ka 90selt (0)
Väino Viilup kinnitab, et on elus saavutanud kõik eesmärgid, mis ta endale on seadnud. MATTI KÄMÄRÄ 

21. oktoobril 90aastaseks saanud põlevkivikuningaks tituleeritud Väino Viilup rääkis teisipäeva õhtul, mil Jõhvis esitleti tema elulooraamatut, oma kodus Põhjarannikule, et tal oleks oma elust rääkida nii palju, et Balzaci raamatutest jääks ka väheks. “Elu on huvitav olnud, mina olen oma eluga väga rahul,” tõdeb ta ning lubab Raivo Loti kirjutatud raamatu mõne päevaga läbi lugeda ja siis öelda, kui hästi või halvasti on see tema elu talletanud.

Kuidas te selle põlevkivikuninga tiitli endale saite?

Selle pani mulle üks kena daam, kes tegeles vanametalli kokkuostuga. See oli sel ajal nii odav, et seda ei tahtnud keegi müüa. Ta tuli minu juurde ja rääkis oma murest, et ta lastakse töölt lahti, kuna ei täida plaani. Helistasin kõigi kaevanduste direktoritele ja ütlesin: “Tänasest päevast saab igaüks vanametalli müügi plaani ja selle täitmisest kannate mulle iga kuu ette!” Kõik tegidki nii ja see daam hakkas mind põlevkivikuningaks nimetama.

Kuidas teil õnnestub sellises kõrges eas olla nii ergas ja energiline?

Selleks on vaja varasest east sporti teha. Iga päev. Suusatada, ujuda, joosta, korv- ja võrkpalli mängida.

Praegu liigutate ennast ka päris palju?

Ma ei liiguta, ma kõnnin iga päev kaks korda oma distantsi läbi ja võimlen hommikuti − õues, tuba ei ole võimlemise koht. Kesklinna ma ei roni, käin siinsamas kodu lähedal olevatel tänavatel. Kui enesetunne ütleb, et selleks korraks aitab, siis aitabki − istun vahepeal või tulen koju. Üle pingutada ei tohi.

Millega peale võimlemise ja kõndimise veel praegu aega sisustate?

Loen hästi palju. Armastan väga lugeda, nii spordikirjandust kui ka sõjakirjandust. Olen ju ka ise suure sõja üle elanud. Ma tean suurematest lahingutest peaaegu kõike: kes neid juhtisid, kus need toimusid, kes kui palju kaotas. Olen sel alal elav entsüklopeedia. Võib ükskõik mis küsimuse esitada, ma vastan kõik ära.

VÄINO VIILUP: “Neid Moskva tegelasi tuli vahel lollitada nii, et nad ise sellest arugi ei saanud. Seda ma oskasin väga hästi, see kunst oli mul selge.”

Kas silmad kannatavad veel lugeda?

Üks silm on täitsa pime, teisega kannatab lugeda küll. Tilkasid panen, sellest on abi. Omal ajal keerasid silmaarstid mul ühe silma kihva, ütlesingi neile, et te olete saapaparandajad, mitte silmaarstid, ja rohkem ma nende juurde ei läinud. See on jumala õnn, et ma neid teise silma kallale ei lasknud.

Jälgite aktiivselt uudiseid. Kuidas te praeguse Eesti eluga rahul olete?

Minu arust pole Eesti rahvas nii hästi nagu praegu mitte kunagi elanud. Kõik peavad olema õnnelikud: tööd jätkub kõigile, palka ja pensioni saavad kõik. Ausad töömehed, kes pole joodikud, elavad kõik hästi. Aga vargad ja joodikud tuleb paika panna.

Kuidas teile meeldib põlevkivikuningriigis toimuv?

Tuleb töötada nii palju, kui põlevkivi parajasti elektri ja õli tootmiseks vaja on. Lattu seisma panna ja pangalaene maksta oleks rumalus. Palju oleneb sellest, milline on nafta hind. Kui hind on madal, siis kahjumiga töötada pole vaja. Kui nafta hind on 42-43 dollarit barreli kohta, siis tasub õli tegemine juba ära.

Praegu on hind 75 dollari ringis.

Kas on tõesti juba nii palju? Siis elab põlevkivitööstus praegu nagu roosiaias.

Kui palju te teiste omaaegsete kaevandusdirektoritega läbi käite?

Suurem osa nendest on mulla all. Neid on väga vähe alles [näitab kodus seinal rippuvale maalile, kus kümmekond endist Eesti Põlevkivi juhti laua ümber istuvad]. Ma arvan, et minu nimel on kolm Eesti rekordit. Üks on see, et ma olen kõigi aegade Eesti kõige vanem mäeinsener. Teiseks, üle Eesti elab väga palju Viilupeid, aga ma olen kõige vanem elus olev mees-Viilup. Kolmandaks, sellist inimest, kes oleks 50 aastat juhtinud põlevkivitööstust, pole kunagi varem olnud ja ei saagi kunagi olema.

Kas plaanite mõne rekordi veel teha?

Aitab kolmest küll. Kui võtta veel ka spordirekordid juurde, siis tuleb neid küll ja küll. Veteranide seas pole hoota kaugushüppes mind keegi kunagi võitnud. Ükskord võitsin korraga viit meistersportlast. Hoota kaugushüppes peab pea hästi töötama, mitte ainult jalad.

Aga meeste elupikkuse maailmarekord tuleb ikka ka ära lüüa [naerab].

Teil on kogu elu jooksul hasart sees olnud, et igal asjal peab väike võistlusmoment juures olema.

Jah. Kõik eesmärgid, mis ma olen endale kunagi seadnud, olen eranditult ka ellu viinud.

Kas spordimehe vaim on aidanud?

Igal pool. Kuueaastaselt hakkasin võrkpalli mängima. Mäletan, et isegi sõja ajal tegin seda koos lätlaste ja sakslastega. Kui ohvitserid nägid mind platsi ääres, siis hõikasid kohe: “Junge, komm hier!” [“Poiss, tule siia!”] ja mind  pandi mängu suurte meeste kõrvale. Mul oli hea vastuvõtt ja surumine ka.

Kust selline hea mänguoskus tuli?

See oli mul kohe kuidagi veres. Võrkpallis peab sõrmede töö olema väga hea, et tabada millimeetri täpsusega palli.

Teie äsja ilmunud elulooraamatus on päris mitmes kohas kirjas, et seal, kus teised mingil põhjusel hakkama ei saanud, tuli Väino Viilup ja lühikese aja järel hakkas kõik laabuma. Millise ime läbi see teil õnnestus?

Mõistust pidi olema! Mäeinseneri mõistust pidi olema.

Teistel oli ju ka see olemas.

Nojaa, aga nad ei olnud nii kõrgel tasemel. Mäeinsener peab olema väga paljudel aladel kõva, mitte ainult mäenduses, vaid ka näiteks elektriteaduses, automaatikas ja ökonoomikas ning igasugustel muudel aladel. Head mäeinsenerid võivad edukalt tööd teha peaaegu igal alal.

Kuidas teil õnnestus panna inimesed tegema seda, mida vaja?

Kõigepealt hea jutuga. Kui see ei aidanud, siis karistusega, ja kui see ka ei aidanud, siis lõin minema. Ega ma pikka pidu kellegagi pidanud.

Kas see mõjus?

Pidi mõjuma. Ega siis ei saanud niimoodi, et inimene tuleb ja jutustab mulle igasuguseid asju, aga teeb siis hoopis vastupidi. Seda ei lubanud ma kellelgi kunagi teha. Alluma pidi nii nagu sõjaväes. Teistmoodi kaevanduses ei saa, see ei ole maa kündmine. Muuseas, maa kündmises ja põllumajanduses olen ma ka tark mees, ma võin talupidamist ja agronoomiat praegugi õpetada.

Kuidas teil õnnestus kaevandustes hoida Eesti vaimu ja Eesti juhte? Paljudes suurtes tööstusettevõtetes olid Ida-Virumaal nõukogude ajal enamik juhte mitte-eestlased.

Pidi targalt töötama. Neid Moskva tegelasi tuli vahel lollitada nii, et nad ise sellest arugi ei saanud. Seda ma oskasin väga hästi, see kunst oli mul selge.

Kuidas see käis?

Olenes olukorrast. Ega ma sellepärast kellelegi halba ei teinud, aga ma ei lasknud neil üle pea kasvada.

Igal hommikul oli mul hommikul nõupidamine. Igaüks sai mõne minuti rääkida, rohkem ma ei lubanud lobiseda. Tunni ajaga pidi nõupidamine läbi olema, selle ajaga sai kõik, mis vaja, räägitud. Mõni sai noomida, kes vastu hakkas, selle viskasin kohe kabinetist välja. Kui pärast ise kabinetist välja tulin, koputasin talle koridoris õla peale ja ütlesin, et teine kord ole targem, muidu viskan su uuesti välja.

Nõukogude ajal pidi olema kaval. Ma käisin ühtelugu ka tolle aja kõige kangemate ülemuste juures ja tulin sealt võitjana välja. Ega näiteks see maailma suurim ekskavaator ise siia ei tulnud.

Kuidas selle välja rääkisite − teised tahtsid neid ju ka?

Paljugi, mis tahtsid − pidi targalt esinema. Mäletan, et kui käisime seda sammuvat ekskavaatorit välja rääkimas, siis Kossõgini [Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimees ehk tänapäeva mõistes peaminister] asetäitja küsis: kas te teate ka, mitu sellist ekskavaatorit on üldse toodetud? Ma teadsin õigesti vastata − neli. Siis uuris ta, kas tean ka seda, kui palju tahtjaid on. Ütlesin, et üle 20. Jälle väga õige. Seejärel küsis ta minu käest, kuidas neid jagama peaks. Ma vastasin, et väga lihtsalt: ühe annate söetööstusele, teise maakide tööstusele, kolmanda välismaale ja neljanda Eesti Põlevkivile. Selle peale vastas ta, et sa oled kole tark poiss.

Tulin koju ära ja kahe päeva pärast tuli teade, et ekskavaator on meile antud. Ja see töötab tänini.

Kas mõnikord tuli mõni ebaõnnestumine ka, kui ei läinud nii, nagu plaanisite või soovisite?

Sellist asja ma ei hakanud punnimagi, mida polnud võimalik kätte saada. Minu arust ma sain kõik tehtud, mida tahtsin.

Milline periood elus on olnud keerukam?

Kõige otsustavam  moment elus oli siis, kui Estonia kaevanduses oli tulekahju [selle algusest möödub just neil päevil 30 aastat]. Siis oli palju neid, kes raputasid pead, kui nende poole pöördusin: “Ära minu käest midagi küsi!” Mõned isegi palusid, et ütleksin, et ma pole nendega üldse rääkinud. Kartsid oma naha pärast.

Ühe päeva kaevandus seisis. Siis andsin korralduse, et hakkame tööle. Samal ajal käis kustutamine ja tootmine. Ühe ärajäänud tööpäeva tegime pühapäeval järele ja täitsime plaani ära. Omahind läks põlengu pärast küll kõrgeks, aga kivi said sel ajal kõik nii palju, kui oli vaja.

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.