Saada vihje
Staadionimaraton: miks need hullud seda teevad? (0)

 

Õhtumaratonil osalejad jõudsid kogeda nii päikesepaistet kui vihmasadu. ILJA SMIRNOV 

Miks need hullud seda teevad? See on põhiküsimus, mida esitavad asjasse otseselt mitte pühendatud inimesed, kui tuleb jutuks üheks Eesti omapärasemaks jooksusündmuseks kujunenud Ida-Virumaa staadionimaraton − üritus, kus 400meetrisel staadioniringil joostakse kas poolmaratoni või täispikka maratoni. Paljud teevad seda ööpäeva jooksul ühe korra, osa kaks, üksikud isegi kolm korda. 

Tänavu esimest korda Iisakust Narva kolinud jooksumaraton on peakorraldaja Aet Kiisla eestvedamisel kujunenud omalaadseks festivaliks.

Võistlus käib haamri peale

Kreenholmi staadioni värava lähistel on väike lava, kus õhtu jooksul käib muusikat tegemas ligemale kümme kohalikku artisti. Ühes telgis müüakse kunsti, kõrval on spordivarustuse kirbuturg. Staadioni tagakurvis on rikkaliku valikuga söögi- ja joogipunkt.

Lõpusirge ääres on ringilugejate trobikond, kes ergutavad jooksjaid ja teevad iga ringi läbimisel paberil ruutudesse ristikese. Poolmaratonis koguneb ristikesi 52, täispikal maratonil 105. Korraldajad liiguvad ringi punastes särkides, millel seljal kiri “Hea inimene”.

Jooksude kõige kiiremad pääsevad rohelise staadionimuru keskel asuvale poodiumile, kus neile ulatatakse mitte karikas, vaid haamer. Lühem või kestvam “haamer” tabab pikamaajooksus varem või hiljem enamikku jooksjaid. Sestap on selline trofee asjakohane ja unikaalne.

Öömaratoni võimsa lõpuspurdi ja ajaga 3.06.56 (mis oli ka kolme maratoni parim aeg) võitnud ja veidi enne päikesetõusu auhinnahaamri kätte saanud Targo Tennisberg märkis oma Facebooki kontole tehtud põhjalikus ülevaates muu hulgas: “Korralduse poolest oli üritus minu täielik lemmik. Aet teeb jooksuüritusi spetsiifilise isikliku puudutusega: mitmetes detailides on tunda erilist sõbralikkust ja vahetust, alates ürituse-eelsest kommunikatsioonist kuni selleni, et jooksjatele oli võimalik staadionile veebi kaudu tervitusi saata.”

Maraton kui kollektsioneerimise objekt

Õhtumaratoni teisena lõpetanud Ergo Meier, kes on sel aastal läbinud juba 23 maratoni ja tahab tänavu oma elu jooksul läbitud maratonide kollektsioonis ületada ka 200 piiri, annab sellise jooksuhullusega tegelemise mõttele selge vastuse. “See on hobi heas seltskonnas. Kui teised lähevad tiigi äärde ning võtavad õnged ja napsud kaasa, siis meie istume autosse, sõidame Narva ja jookseme maratoni ära. Nädala pärast oleme juba uues kohas, ülejärgmisel nädalal on Norra, kolme nädala pärast Saksamaa,” räägib Meier, kes pole maailmajagudest maratone jooksnud veel vaid Austraalias ja Aasias.

Meier on toeks ka oma sõbrale Meelis Koskarule, kes on võtnud nõuks Eesti Vabariigi juubeliaastal läbida sada maratoni, mis tähendab, et keskmiselt tuleb maraton joosta iga kolme-nelja päeva tagant. Narvas sai ta ühe ööpäevaga kirja neid kohe kolm. Ta oli Maarika Roopärja, Ulvi Londi ja Mart Maasikaranna kõrval üks neljast, kes läbisid Narvas nii õhtumaratoni, öömaratoni kui hommikumaratoni.

Õhtumaratoni võitja Toomas Undi finiš pärast 42,2 km läbimist.

Õhtumaratoni kõige kiiremal Toomas Undil on aga tänavu silme ees hoopis suur eesmärk. Tavapärased maratonid on temale ettevalmistusetappideks sügisel Eesti 24 tunni jooksu rekordi ületamiseks, mis praegu on 232 kilomeetrit. Rekordiüritus leiab aset samuti Ida-Virumaal − Sillamäel.

Tema edu retsept on lihtne: keha tuleb sellise pikaajalise koormusega harjutada, teisiti ei saa. Selleks tuleb talvisel ettevalmistusperioodil iga nädal joosta 130-140 kilomeetrit.

Õhtumaratonil naistest parimat aega näidanud Marika Roopärg tõdes, et sellistel ultrajooksudel tema ringe ei loe ega mõtle selle peale, kui palju veel on jäänud. “Lihtsalt jooksen ja naudin. Mul pole staadionijooksu vastu midagi, igav ei hakka, kogu aeg on publik kaasa elamas,” märkis ta, kui üks maraton oli võidukalt selja taha jäänud ja kaks veel järge ootamas.

Ringilugejate rõõmud 

Staadionimaratoni osalejate eriline luksus on omada personaalset ringilugejat, kes on katsumusterohkel teekonnal peamine tugiisik. Ringilugejate nii-öelda salgajuht Maarika Raja tõdeb, et selle seltskonna kokkusaamine on lihtsamast lihtsam.  “Nad on siin kõik platsis juba viiendat aastat, anna ainult kella ja kõik on kohal!”

Kuigi kõrvalt vaadates võib ringilugeja amet pretendeerida maailma igavamate ametite edetabeli tippu, selgitab Raja, et see on täiesti ekslik arvamus. “See on väga emotsionaalne tegevus. Igal lugejal on kolm-neli jooksjat, kellel nad silma peal hoiavad ja kelle edenemisele kaasa elavad. Igal jooksjal tulevad sellisel pikal maal oma mõõnad, millest aitabki üle saada väike ergutus. Hea tunne on vaadata, kui see jooksja leiab seejärel uue hingamise,” rääkis ta.

Raja meenutab, et hõikas eelmisel aastal parajasti  maratonirajal olnud ürituse peakorraldajale Aet Kiislale, et naiste hõbemedalikoht pole kaugel. “Ta sündis justkui ümber ja spurtis sellise hooga, et arvasin, et ring hiljem kustub ära, aga ei midagi, pidas lõpuni ilusasti vastu,” rääkis ta.

Tänavu 60aastaseks saav Mihhail Zavizion, kes oli üks vähestest stardis olnud narvalastest, jooksis õhtu poolmaratonis välja teise koha. “Olen elus palju jooksnud, aga see oli minule uus elamus. Ei olnud raske, sest kogu aeg elati kaasa ja muusika ka toetas,” lausus ta.

Õhtumaratonil kolmandaks tulnud ameeriklane Marshall Green jooksis staadionil oma elu esimese maratoni. “Oli väga põnev kogemus joosta maratoni 400meetrisel ringil. Tänan korraldajaid ja kaasaelajaid, et nad mind sel katsumusel nii palju toetasid,” sõnas ta.

Ringilugejad ergutavad staadionimaratoni peakorraldajat Aet Kiislat maratoni viimaseid kilomeetreid läbima.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.