Saada vihje
Tähesõda eesti moodi (0)
MATTI KÄMÄRÄ
Virve Osila. 

“Kuidas seda nalja ikke saab, kui ise ei tee,” ütles verise ninaga naabrimees, kui oli ülearu vindiselt pikka aega mu isa kallal ilkudes nahatäit nuianud.

See umbes 60 aasta tagune lugu tuli mul meelde nüüd, mil uus, seekord täitsa lõbus tähetarga ahistamislugu avapaugu sai. Imelik, et tähed seda mürtsu ette ei ennustanud. Aga meedial on õnneaeg, sest juttu jätkub nüüd ju kauemaks. Öeldakse, et uudishimu tapab kassi. Kas seda ka on öeldud, et kergeusklikkus võtab mõistuse, ma ei tea, aga nüüd on see tõsiasi ilmselge.

Kui ma esimest aastat Kuremäe haiglas töötasin, ilmus Kurtna kanti mustlastabor, kes sinna peaaegu pooleks aastaks laagrisse jäi. Ennustajatädid hulkusid pidevalt ringi ja kord öövalvest tulles jäin väsinud mina ühele silma. Olin vaevu 18, värskelt isa matnud ja päevakoolist kaugõppesse üle läinud.

Kulinatega mutt vaatas mulle sügavalt silma, silitas käsi ning rääkis, et mul on suur südamevalu, kool pooleli ja kõik mu ümber on pahasti, aga tema saab seda muuta ning edaspidi läheb mu elu palju paremaks. Ma ei tea, kuidas, aga ühel hetkel olid mustlaseide pihus mu koolisõrmus ja isa kingitud kaelakett ning ma oleks veel mõndagi sinna pannud, kui mul mingit varanatukest kaasas oleks olnud.

Üks vanem sõber selgitas hiljem, kuidas mustlane teadis, et mul kool pooleli on; täisharidusega inimest poleks ta saanud lollitada. See on elus üks ja ainus kord, mil ma lasksin ennast nii-öelda ära rääkida. Ma ei ole kunagi käinud ühegi selgeltnägija ega ravitseja juures, ei ka lugenud horoskoope − ma lihtsalt olen seda usku, et kogu tarkus või lollus on inimese enda sees.

Muide, kord ühel üritusel, kus peale minu oli külaliseks kutsutud ka toona kuulus pendli-onu, sai too mu peale pahaseks, kui ma tema agara pendliga vehklemise ja muu veidra askelduse juures ei suutnud naeruturtsatust tagasi hoida. Ta ütles mulle, et mina olen endale sellise kaitsekihi ümber kasvatanud, et sellest ei saagi läbi. Jumal olgu tänatud selle eest, et mul selline kaitsekiht on, sest muidu võiks ju minagi oma keerulise elukäigu ja kinniste tšakratega sattuda mõnda petuskeemi.

Praegu toimuv on tegelikult tõeline kanakarja kambakas! Mitte keegi ei sundinud kedagi otsima abi kahtlase astroloogi (keda oleks targem nimetada ka jura- või pläraloogiks) juurest. Kui Lindgreni Majasokk sundis Väikevenda sööma ülevürtsitatud hautist ning ütles, et sajad neegrilapsed unistavad sellisest roast, siis palus Karlsson vähemalt kahe nimesid ja aadresse.

Mina tahaks ka nende sadade naiste seast kas või paari käest küsida, kas selle triibulise vaibaga habemiku onu koostatud sünnikaardist on nad saanud mingit konkreetset abi või juhatust ja mil moel on need horoskoobid nende elukvaliteeti parandanud. Ajalehesabades ilmuvaid horoskoope tuleks pigem võtta kui meelelahutust; näiteks nagu Ivan Orava või Uuno Prostamooli heietusi. Vene ajal sai horoskoobinalju vahel loetud ja tüdrukutega koos itsitatud, nüüd pole ma enam sellele rubriigile isegi pilku peale visanud.

Sünnipäevaks saatis sõbranna mulle Skorpioni horoskoobikaardi. Aeg-ajalt, kui mul meel mõru on, loen seda ja saan jälle lõuatäie itsitada. Minu hobideks on seal märgitud kolm asja: kodu, maagia ja seks. Ütlesin sõbrannale, et ta jäi selle kaardiga umbes 50 aastat hiljaks; et 20+ oleks mul tõesti huvi olnud kodus maagilise seksiga tegelda, aga 70+ ja uhkes üksinduses, no ei. Muide, sellised horoskoobid ju ei küsi, oled sa 7, 17 või 70 − ennustus on sama.

Üks minust sutsuke vanem, aga vitaalsem proua usub neid horoskoope; tema olevat hiljuti avastanud, et just sellel nädalal on tema tähemärgis tutvumine uue persooniga, kellega koos ootavad teda ees pöörased seksuaalsed seiklused. Tolle daami eelkooliealine lapselaps oli vanaemaga samast tähemärgist. Hoiatasin, et hoidku tüdrukul silm peal, mõni pedofiil võib lapse teele sattuda. Too proua on minu peale tänini pahane. Aga horoskoopides ju pole kirjas, millistele vanusegruppidele ennustused mõeldud on.

Tulles tagasi Eesti MeToo juurde, siis ausalt, see on tegelikult minule rohkem naljakas kui kurb. Ma saan aru, et oma praeguse ülekaalulisuse ja -ealisusega mina puuõõnsusesse ei saakski ronida, aga ka 30 aastat tagasi, kui ma veel üsnagi “pandav” olin, poleks ma ühegi veidriku soovitusel seda teinud.

Plikana ronisin ma küll mööda puid, aga seda tegin ma üksi ja närvikõdi pärast. Noh ja hoidku kedagi selle eest kõik kuu-, päikese- ja tähemärgid, kes oma käpa minu sünnitamise kohta prooviks toppida. Minu jalg tõuseks samal hetkel tema seemnetekkimise kohta! Mul on natuke hale ka papi-Igorist − tema oma tšakrat enam lahti ei saagi… Ja rahavoolule ehitasid kopraemmed tammigi ette… Kus ta nüüd oma kattevaiba all kerra tõmbub, kui sotsiaalkorter ära võetakse ja Kadrioruski oravapessa ei pääse? Ning Maalehel tuleb ka leida uus masside hullutaja, kes tiraaži tõstaks. Jamasid kui palju!

Mu kunagine hää sõber Raimond Kaugver armastas öelda, kui midagi nihusti läks: “Iga kogemus, ükskõik kui sitt tahes, on ikkagi kogemus!” Mina arvan, et need täheusksed tädid võiksidki võtta omi “tšakraavamisi” nagu santi kogemust ja edaspidi 70 euro eest minna arsti juurde tasulisele vastuvõtule ehk hoopis tasuta minna metsa või kirikusse või…

Küünlavalgel tassikese hea tee või kohvi joomine tõstab ka tuju. Ja täiskuuöödel tähistaevast vaadata on lausa teraapiline − tšakrad avanevad iseenesest.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.