Saada vihje
Tuletorni festival käis mööda hästi sissetallatud rada (0)
FESTIVALI NAEL: Nele-Liis Vaiksoo tuli Rannapungerjale ilma Jassi Zahharovita, aga seepärast ei jäänud muusikalihitt “Öölaps” duetina esitamata. Publiku hulgas leidus ooperitähele vääriline asendaja − Renno Raudmäe −, kes asja spontaanselt ära tegi.
MATTI KÄMÄRÄ 

Võiks arvata, et üheksa aastat oma tuntud headuses muusikasõpru köitnud Tuletorni festival Rannapungerjal ei suuda enam millegagi üllatada, aga ta teeb seda siiski. Ja üllatus ei tule mitte artistide, vaid vaatajate ridadest.

 

Kui lauljatar Nele-Liis Vaiksoo valmistub festivali teisel päeval laulma “Öölast” muusikalist “Vampiiride tants”, viskab ta publiku hulka kinda: kas keegi on nõus laulma ooperitäht Jassi Zahharovi osa?

Vaevalt et ta usub, et keegi selle kinda üles korjab. Aga selline julge mees on täiesti olemas. Kohapeal sündinud duett pälvib tormilised ovatsioonid.

Ise ka šokeeritud 

Kuidas spontaanne noormees end baritoni kingades tundis?

“Kui ma oleks teadnud, et ma täna lavale lähen, poleks ma enne õlut joonud. See mõjutas mu hääle kvaliteeti päris kõvasti. Tegelikult on mu hääl natukene võimsam, kui praegu kuulda oli,” tunnistab Renno Raudmäe Põhjarannikule. “Aga kui Nele-Liis kutsus lavale, siis mõtlesin, miks mitte, proovime.”

Veneverest pärit Renno on lõpetanud Avinurme gümnaasiumi ja ehitab igapäevaselt roboteid. Julguse astuda festvalilavale andis robootikatudengile kunagine karaoke kogemus. Et ta on varem esitanud ka “Öölast”, olid sõnad peaaegu peas. “Närvi tõmbas natukene sisse, aga Nele-Liisiga koos laval olla oli super. Arvan, et ta ootas natukene vähemat.”

Peale karaoke on Renno laulnud Tartu akadeemilises meeskooris ja Avinurme segakooris.

“Mängin kitarri ja klaverit, teen oma lugusid, bändides olen basskitarrist. Tegelen ka helitehnikaga. Mul oli kaks valikut, kas lähen õppima kultuuri või tehnikat. Viljandi kultuuriakadeemiasse ma riigieelarvelisele kohale sisse ei saanud ja mingil hetkel mõtlesin üldse muusikast loobuda. Aga nüüd on nii läinud, et terve maja on pille täis,” räägib ta.

“Kas ma tohin sind tänada?” astub Rennole ligi festivali üks peakorraldaja Guido Kangur. “Kuule, sa oled tõesti fantastiline! See oli nii spontaanne ja äge, et ma olin täiesti jahmunud. Sellised hetked on nii ehedad.”

“Ma olen ise ka natukene šokeeritud,” tunnistab õhtu üllataja, kes tegelikult plaanis sel õhtul kodus muusikat kirjutada, aga lasi vanematel end festivalile kaasa meelitada.

Kui korraldajad kutsuksid ta järgmisel aastal kitarriga lavale, kas ta tuleks?

“Ma üldse ei välista. Mulle meeldiks end artistina tõestada,” ütleb Renno.

Seekord täidab kitarri ja lauluga lava Stig Rästa, kelle etteaste on välja reklaamitud koguperekontserdina ning kes esitab oma hittide kõrval lastelaule.

Kõigile midagi 

Uurin edukalt eurolauljalt ja laulukirjutajalt, mis tunne on olla kogupereartist. Selgub, et aasta ja kümne kuu vanuse tütre isal pole selle vastu midagi.

“Kuna mul on lastelaule ja suurte inimeste laule ka, siis on kuulajaskond väga lai ning kutsutakse igale poole esinema. Suveesinemised on alati väga ägedad, eriti kui on rahvast palju nagu siin. Ja õues on hea esineda − heli on hoopis teistsugune. Siseruumides peab sellega rohkem vaeva nägema, et kõik ülihästi kõlaks,” on Rästa rahul nii festivalikoha kui ka publikuga.

Rannapungerja jõe suudmes tunneb end lahedalt ka muusik Olav Ehala, kes astub laupäeval üles Nele-Liis Vaiksoo saateansamblis.

“Kanguritega oleme vanad tuttavad, käisime sel suvel ka nende teisel festivalil − “Sõru Jazzil”. Kuidagi loomulikult kujunes nii, et tulime siia ka. Õnneks juhtus mõnus ilm olema.”

Hoolimata ilmataadi lahkusest, rõõmustab Ehala, et esinejatel on katus pea kohal.

“Meil oli sel aastal Nele-Liisiga kogemus Tõrva linnapäeval, kus esinemispaik oli lageda peal. Algul kõrvetas päike − hea, et kaabu kaasas oli. Seejärel kogunesid pilved ja viimase loo ajal hakkas kergelt tibutama. Seekord läks õnneks, aga ütlesin korraldajatele, et ärgu kunagi enam nii tehku. Hea küll, et inimene saab märjaks, aga pill…”

Alutaguse volikogu esimees Raivo Raap on Olav Ehala ja Nele-Liis Vaiksoo austaja, aga naudib festivali ajal ka Tanel ja Gerli Padari ning Stig Rästa musitseerimist. Raap on käinud pooltel Tuletorni festivalidel. “Siin on igale maitsele midagi. Korraldajatele tuleb järjepidevuse eest au anda ja siin on alati eriline fiiling,” kiidab ta Alutaguse valla suurimat festivali.

Arvamus muutus

Lamba ja Roosi talu peremees Jaak Arm toitlustab külastajaid korraldajate kutsel teist korda, pakkudes Peipsimaa festivalil ehedaid Peipsimaa maitseid.

“Tore, et tulime. Kontserdid ja inimesed on kihvtid ning meil on ka päris hästi läinud. Mitte niivõrd materiaalselt, aga inimesed käivad ja näevad meie toodangut ning tagasiside on hästi positiivne.”

Kas kalja valades jääb mahti ka esinejaid jälgida? Ikka jääb.

“Ma ei arvanud enne Tanel Padarist midagi, aga ta tegi bluusi ülihästi ja minu arvamus muutus temast sada protsenti,” kostab Arm.

Vestluse ajal tulevad janused küsima kadakakalja. “See on Narva retsepti järgi tehtud,” selgitab Arm.

“Narva? Narvas pole kadakaid kasvanudki,” imestab ostja.

“Väga palju kasvas. Mu vanaema oli Kreenholmi kangur. Sündis millalgi 1890 ja 12aastaselt läks tööle. Iga kangur proovis pidada ühte lehma, et lisaraha saada. Kui vasikas sündis, siis selleks, et talle vähem piima anda, hakati keetma kadakavett ja segati piimaga − see oli vasikatele väga hästi mõjunud. Ja siis hakati kadakakalja tegema − omale joogiks. Nii kaua, kuni minu vanaema ja vanaisa elasid, oli neil alati sahvris see kali olemas,” pajatab Arm.

Kadakakali on au sees ka tema Iisaku külje all asuvas kodus. “Ma arvan, et see retsept on puhtalt meie perekonna käes ja keegi teine seda ei tee. Meie peres teevad seda kõik. Ütleme nii, et sajal päeval aastas meil seda on.”

Perekonnaretsepti Arm ei avalda, ütleb vaid nii palju, et kadakast lähevad joogi maitsestamiseks käiku nii oksad kui ka marjad. Tavapärasest käredam kali on ilusat roosat värvi.

Kava peas valmis 

Kas kadakakaljaga saab janu kustutada ka järgmisel festivalil? Tuleb välja, et kümnes festival toimub kindlasti ning korraldajatel Guido Kanguril ja Pille Lukinil on kava juba peas valmis.

“See protsess käib kogu aeg. Kuna järgmine aasta on Tuletorni festival 10, siis muusikutega, keda tahan juubeliaastal kindlasti näha, on mul juba läbi räägitud,” kommenteerib Kangur nimesid nimetamata. “Aga nagu “Sõru Jazzi”, teeme seda festivali terve aasta. Käime kuulamas, mida uut on muusikamaastikul ja keda me võiksime festivalile kutsuda.”

Tänavusel festivalil oli uut nii palju, et punkmuusikat pole Rannapungerja jõesuudmes varem kõlanud. “Ivo Uukkivi on minu kolleeg draamateatrist ja kuna Velikije Luki tähistab juubelit, tundus, et see oleks äge. Rajudest asjadest on varem esinenud Metsatöll,” meenutab Kangur.

Kui Narvas esimest korda toimunud festival “Baltic Sun” hiljuti publikuhulgaga kõrbes, siis Kangur kõneleb Tuletorni festivalil publikurohkusest, mitte -puudusest. Reedel kergitas külastajate arvu mitmesaja võrra Eesti looduskaitse selts, kes pidas Kauksis suvepäevi.

“Järjepidevus loeb. Esimest festivali tehes me ei arvanud, et jõuame kümnendani. Tegelikult me ei arvanud midagi. Lihtsalt isa (Guido vanematekodu on Rannapungerjal − toim.) ütles: “Mis sa, poiss, teed Sõrul, tee ikka kodus ka midagi.” Otsustasime, et teeme. Nüüd olen kindel, et kümnes tuleb. Eks siis vaatame, mis edasi saab,” ütleb Kangur.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.