Saada vihje
Ükskõiksuse rõve hais (0)
Erik Gamzejev. ANNA MARKOVA 

Sumedal suveõhtul tabab haisupommi rünnak ootamatult. Ühtäkki on kogu linn täis õõvastavat lehka, mis poeb tuppa isegi siis, kui palavusest hoolimata aknad kinni panna. Kes saab, põgeneb linnast; kes ei saa, peab ära kannatama, kuni tuul pöördub.

See on suvekuudele tavapäraseks saanud olukord Kohtla-Järvel, aga mitmes teiseski linnas, kus puhastusseadmete jääkmuda kompostitakse. Näiteks Viljandis on aastaid olnud tavaks, et linna suursündmuse − Viljandi folgi ajaks keeratakse hais nii-öelda ajutiselt kinni, et reoveepuhastist tulevad lõhnad külalisi ei lämmataks ja linna mainet ei rikuks.

Kohtla-Järve puhastusseadmetes segatakse oma töö ära teinud reoveesete põhuga ja pannakse lageda taeva alla käärima. Aeg-ajalt tuleb seda mudasõnnikut liigutada ja pärituul toimetab selle käigus tekkiva iiveldama ajava haisu paarikümne tuhande elanikuga Järve linnaosa peale. Kui tuul on teisest suunast, kannatavad lähemate külade elanikud.

Kui on vaja lahendada suurt hulka inimesi aastakümneid tõsiselt häiriv probleem, siis on ametkonnad ühtäkki nii saamatud.

Kohalik vee-ettevõte Järve Biopuhastus vabandab ette ja taha ning kinnitab, et kuigi lõhn on ebameeldiv, pole see tervisele kahjulik. Muda kompostimine on reoveepuhastusseadmete tehnoloogilise protsessi lahutamatu osa, väidab firma kodulehel. Selle firma osanikud on muuseas neli omavalitsust, kelle seas on ka Kohtla-Järve linn ise.

Selliste haisuatakkide käes on inimesed pidanud kannatama juba ligemale paarkümmend aastat. Nii kohalikud võimud kui ka riiklikud keskkonnaorganisatsioonid on kõik need aastad vangutanud pead, et asi on paha ja lahendust otsitakse, aga mida pole, on tulemus. Kohtla-Järve piirkonna puhastusseadmete renoveerimiseks kulutati üle 30 miljoni euro. Poliitikud said hea võimaluse raporteerida suurtest investeeringutest Ida-Virumaa keskkonna parandamisse. Aga elanike meelehärmiks selgus, et haisuvaba õhku sellise rahamäe sisse arvestatud polnud.

37 miljonit eurot pandi Euroopa Liidu raha hakkama Kohtla-Järve poolkoksimägede ohutumaks muutmiseks. Mägede harjad said uue disaini, mäed ise muutusid lamedamaks. Pidid hüdrokülvi tulemusel muutuma ka roheliseks, aga ligemale neli aastat hiljem on nad suuremalt jaolt endiselt süngelt mustad ja tugevate tuuleiilide korral paiskuvad sealt õhku tolmupilved. Ministeeriumiametnikud soovitavad olla kannatlikud ja oodata.

Ka haisu osas soovitab Järve Biopuhastus varuda kannatust. Jääkmuda kompostimise süsteemi uuendamiseks kulub firma hinnangul vähemalt neli aastat. Terve mõistus küsib, et kas siis, kui üle kümne aasta tagasi kavandati suure raha eest puhastusseadmete ulatuslikku rekonstrueerimist, ei olnud võimalik ette näha, et sellise tehnoloogia kasutamisega kaasneb ümbruskonna elanikke tugevasti häiriv hais. Või oli sellest nii võimudel kui ka projektide eestvedajatel lihtsalt ükskõik − põhiline, et euroraha sai ära kasutatud.

Nüüd pole mudakäitluse arendamiseks ettevõtte väitel võimalust toetust saada. Selleks tuleb võtta pangalaenu, mis tähendab tulevikus tuntavat hinnatõusu tarbijatele. Ehk nendelesamadele inimestele, kes on paarkümmned aastat puhastusseadmete haisu pidanud taluma.

Keskkonnaminister Siim Kiisler räägib samas, et Ida-Virumaalt ei tule piisavalt palju keskkonnaprojektide taotlusi. Kohalike põlevkiviettevõtete makstavad saastetasud rändavad aga endiselt pealinna, kust tagasi maakonda jõuab vaid kübe. Kõik kokku kõlab justkui riiklik must huumor.

Haisurünnakutest tüdinenud Kohtla-Järve elanikud koguvad praegu portaali Rahvaalgatus.ee kaudu allkirju riigikogu liikmetele suunatud petitsioonile “Laske meil hingata!”. Nädala alguseks oli koos 629 allkirja. Küsimus on, mida riigikogu selle pöördumisega peale hakkab. Vale oleks arvata, nagu oleks probleem tundmatu. Riigikogu keskkonnakomisjoni liige on juba aastaid olnud Kohtla-Järvel pikalt võimul oleva Keskerakonna kohalik liider Valeri Korb. Viis aastat tagasi tõi parlamendis reovete haisu probleemi osas Eesti linnades tugevalt esile reformierakondlane Tõnis Kõiv. Keskkonnakomisjonis valmis isegi niinimetatud haisuraport. Aga sinna see võitlus suures osas jäigi.

Kui keegi tahab nuusutada, kuidas lõhnab võimude ükskõiksus, siis üheks näiteks võiks sobida seesama reoveepuhastite hais. Ametkonnad on küll mihklid nõudma ühe lambaga Viikingite külalt loomaaia tegevusluba või kulutama ligemale miljon eurot töötukassa ja haigekassa nime vahetamisele, aga kui on vaja lahendada suurt hulka inimesi aastakümneid tõsiselt häiriv probleem, siis ollakse ühtäkki nii saamatud.

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.