Saada vihje
Vaba Lava avanes omaaegsete “transameeste” lugudega (0)
Lavastuse “TRANSIIT: Peatage muusika” esimene läbimäng ja ühtlasi on fotol jäädvustatud Vaba Lava Narva ajalooline esimene teatripublik. Laval: Ivo Uukkivi aka Munk, Steffi Pähn ja Martin Kõiv. ILJA SMIRNOV 

Vaba Lava Narva avamiseks lavastas Vene hinnatud lavastaja Dmitri Jegorov lavatüki “TRANSIIT. Peatage muusika”, mis põhineb omal ajal N. Liidus tuuritanud eestlaste mahlakatel ja kohati auklikel (vt ärajoodud alkohol) mälestustel. 

Pean häbiga tunnistama, et eelmine teatritükk, mida Narvas siseruumis nägin, oli… Roman Baskini Fellini-aineline “Orkestriproov” Narva Aleksandri kirikus ja aasta oli siis… ei, mitte “65”, vaid 2004.

Siseruumi rõhutan, sest loomulikult pidin vaatama Tartu Uue Teatri vabaõhuetendust Kreenholmis.

Vaat. Aga kaks päeva enne Vaba Lava Narva ametlikku avamist mängiti ses võrratult kihvtiks meisterdet´ hoones “Transiiti” läbi. St tegu polnud kontrolletendusega, vaid päriselt mängiti läbi ja see kestis kokku palju kauem, kui kavalehele märgitud “2 h 40 min”.

Kui oli vaheaeg, tuli minu juurde rahvaluule- ja kirjandusteadlane dr Kanni Labi, kes just oli samas hoones tutvustanud hirmpõnevat ja paksu (864 lk!) tellist “Vana Kannel. Vaivara ja Narva”. Kannile etendus üldse ei meeldinud − st mida ta teadis otsustada esimese poole põhjal − ja ta pidas seda “Kremli ööbikute” hobuse paristamiseks. À la “vaadati, et teema müüb, ja teeme ka!”. Peale selle ei meeldinud Kannile üldse vigased subtiitrid.

Etendus ongi kahes keeles ja kes ühte neist või − hoidku jumal! − kumbagi ei valda, peabki supakaid vahtima.

Kuna mu käsutuses pole siinkohal palju leheruumi, pean piirduma napiga. Ja sestap ütlen kohe, et mina sain etendusest ülivõimsa elamuse. See, mis puudutab, jääb meelde, ongi väärt teater. Kuna tegu oli läbimänguga ja etendust hakati hiljem veel suurte kääridega lõikama, ei saa ma rääkida lõplikust versioonist. Aga see, mida nägin, kõnetas.

Kanni ütles, et meie muusikud pole nii rumalad, kui nad ses etenduses paistavad. Riho Sibul, Eesti maitsekamaid inimesi, juhtis kunagi tähelepanu, et on ütlus “loll nagu kidramees”. Ma ei tea, mida ta mõtles, aga kindlasti on levimuusikas inimesi, kes ei küüni Lotmani tasemele. Aga. Mina küll ei adunud, et keegi oleks meie omal ajal N. Liidus transiiditanud artiste lollidena püüdnud näidata.

Vaatasin etendust esireas ja sestap märkasin näiteks, et Martin Kõivul on odraiva tekkimas. Teades, et lavastaja ja näitlejad teevad kohapeal töö, mida nn suurtes teatrites tehakse kuudega, mõne päevaga, oskasin eriti näitlejate esitust kõrgelt hinnata. Kordagi ei sattunud keegi segadusse − ehkki tekst polnud veel täiesti peas.

Saan aru, et “Transiiti” on kohane võrrelda Karusoo dokumentaalteostega, ja selleks on intervjueeritud tervet karja muusikuid − Mungast Tõnis Mägini välja. See, et Uukkivi (Munk) pidi kohati ennast esitama, lisas asjale erilist vürtsi.

Pärast etendust olin tunnistaja, kuidas produtsent Meos (endalt?) küsis: “Aga kellele see etendus on sihitud?” Kuna mulle läks asi väga peale, võin arvata, et mulle oligi, näiteks. Teisalt võib küsida, kui palju näeb seda etendust minuealisi, kel lisaks meie kultuuriloole on ka vene keel käpas.

Miks näitlejad − ka need, kes seda üldse ei valda − räägivad vahepeal vene keeles? Pelu peletamiseks peab kohe märkima, et nt Kasar teeb seda ideaalselt − ehkki ta ei tarvitse oma teksti lõpuni mõista. Lihtsalt paljudel musikaalsetel inimestel on nii hea kõrv, et nad võivadki esineda keeles, millest nad muhvigi aru ei saa.

Näitlejad räägivad segamini eesti ja (vigases) vene keeles, sest näidend loodigi Vaba Lava avamiseks. Seda näeb veel vaid korra Tallinnas ja Tartus. Ilmselt antakse keelte paabeliga aimu N. Liidu segadusest ja ühtlasi püütakse kontakti leida nii eesti- kui ka venekeelse publikuga.

Vahemärkusena. Selle meeldida tahtmisega on kahtlased lood. Nt TÜ Narva kolledži juht püüdis oma tänavu 24. veebruaril samas toimunud vastuvõtul peetud kõnes meeldida mõlemale n-ö kogukonnale ja… tulemus oli, et ei meeldinud kellelegi.

Etendusel, vähemalt läbimängus, kõlas paar korda banaalsus, et “N. Liidus olime eliit, aga nüüd, läänes, oleme sabassörkijad” (tsitaat pole sõnasõnaline, aga mõte oli selline). Loodan, et lavastaja Venemaalt ei tahtnud eestlastele sellist sõnumit edastada. Elades Huntingtoni järgi tsivilisatsioonide piiril, eelistan iga kell praegust poolt seda piiri.

Eriti tooks välja noore näitleja Steffi Pähni näitlejatöö. Lavastaja oli karja jorsside sekka spetsiaalselt istutanud ühe ehtsa naisenergia kandja ja see tekitas ka laval vajaliku pinge. Pähni vene keel kõlas autentselt ja hiljem sain teada, et ta ema ongi venelanna. Meeldivat slaavilikku vibratsiooni oli tunda.

Hea tükk − kui vähegi võimalik, minge vaatama! Kindlasti ei nõustu dr-i väitega, et tegu oli “Ööbikute” edul ratsutamise katsega. Pigem ütleks, et suvine meelelahutus sai intellektuaalsema ja psühhedeelsema järje. Kui just peab võrreldamatut võrdlema.

Tänu allahile on nüüd võimalus Narvas rohkem teatris käia!

“TRANSIIT. Peatage muusika”

Dokumentaalne “солянка” kahes osas

Lavastus, tekst: Dmitri Jegorov

Tekst: Andres Popov

Produtsent: Märt Meos

Näitlejad: 

Ivo Uukkivi − tekst, vokaal, löökpillid

Jarek Kasar − tekst, vokaal, klahvpillid

Veiko Tubin − tekst, akordion

Martin Kõiv − tekst, kitarr

Marten Kuningas − tekst, vokaal, kitarr

Pavel Botsarov − tekst, vokaal, tamburiin

Steffi Pähn − tekst, vokaal, basskitarr

 

  • This field is for validation purposes and should be left unchanged.